KT kordamiseks 10. klassile

• Eesti keele päritolu ja areng õp lk 246-249


• eesti keele sugulaskeeled - läänemeresoomekeeled õp lk 240-241


• Eesti kirjakeele ajaloo ülevaade - õp lk 249-253 + vih + käsileht (www.hm.ee/index.php?popup=download&id=10807)


• Eesti keele allkeeled - vih + käsileht (www.hm.ee/index.php?popup=download&id=10804)


• Eesti murded - õp lk 256-260, vih


• Keeleuuendus, keelekorraldus - õp lk 254-256


• Keelehoole (kus tegeldakse tänapäeval eesti keele uurimisega? - nt Eesti Keele Instituut, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool)


• Keelealased/keeleteaduslikud ajakirjad jm väljaanded (tele- ja raadiosaated jms - nt Oma Keel, Keel ja Kirjandus, "Keeleruum" jt))


• Kust saab keeleabi/keelenõu? (nt ÕS, "Eesti keele käsiraamat", www.keeleveeb.ee, www.eki.ee jm)

Küsin olulisemaid punkte kirjakeele kujunemise loost, nt tähtsamaid teoseid (katekismus, grammatikaraamat, piibel jm). Soovitan õppimisel teha nt ajajoon ja sinna olulisemad asjad märkida.

Jõudu!

Luule KT kordamiseks 7. klassile

Kontrolltöös pead teadma:
· luuležanre (vt vih - haiku, ood, hümn, pastoraal, ballaad, sonett, piltluuletus)
· luule stiilikujundeid (vt vih – alliteratsioon, assonants, rist-, süli- ja paarisriim, epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, onomatopöa, omapärane sõnastus, kirjavahemärgistus, teksti graafiline paigutus)

Töös pead oskama:
· arutleda luule olemuse üle (mis ajast luule pärit on, miks luulet vaja on, kuidas/miks sellest erinevalt aru saadakse jms)
· määrata konkreetsest luuletusest stiilikujundeid (nt leidma üles epiteete, metafoore, personifikatsioone jt- nii nagu eelmise veerandi lõpus tegime)
· võrrelda luuležanre omavahel (nt mis vahe on ballaadil ja sonetil jne)
· kirjutada ise haikut ja piltluuletust
. pead oskama nimetada vähemalt 10 Eesti luuletajat ja teadma paari olulist fakti nende kohta

Loe läbi kirjanduse õp lk 111 (luule noortele ja noortest), 115-116 (keelevigurid, veidrad luuletused), 120-121 (metafoor). Erinevaid luuletusi võiksid ka õpikust lugeda ja nende üle mõelda, millest jutt käib ja millise meeleolu nad tekitavad.

Jõudu!

Leksika kordamiseks 8. klassile

* Sünonüümid > mõiste ja näited; sünonüümkond, dominantsõna (vih + õp lk 35)
* Homonüümid > mõiste ja näited; täielikud ja osalised homonüümid (täielikud siis, kui langevad kõikides vormides kokku, osalised siis, kui sõnaliik pole oluline, nt tigu:teo ja tegu:teo); homograaf, homofoon (vih + õp lk 37)
* Antonüümid > mõiste ja näited (vih + õp lk 36)
* Paronüümid > mõiste ja sõnarühmade tähendused (enne-ennem; järgi-järel; õieti-õigesti; vahel-vahest-vast; enamik-enamus) (vih + õp lk 37-38)
* Võõrsõnad (tunnused, näited) (vih + õp lk 39-43)
* Tsitaatsõnad (mõiste, näited, õigekirja põhimõtted) (vih + õp lk 43-44)

Sõnasaamisviisid
* Liitmine
* Tuletamine
* Laenamine
a) Oma keelest (regionaalsetest murretest ja sotsiaalsetest murretest, nt slängist)
b) Teistest keeltest (mis keelest laenatakse enim, mis valdkondadesse laenatakse enim, miks nii massiliselt laenatakse, kui suur oht see eesti keelele on, et laenatakse)
* Lühendamine, suurtähtlühendeist saadud sõnad
* Tehistüvede loomine (mõiste, Aaviku tegevus, põhimõtted)
* Olemasolevatele sõnadele uue tähenduse andmine

Igaühe kohta pead oskama tuua näiteid.

Soovitan õpikust vastavad ülesanded läbi vaadata, sarnased tulevad ka töösse. Ära unusta ka TV harjutusi! Loe läbi ka õp lk 31-35 üldine sissejuhatav osa sõnavara kohta.



Kes soovib rohkem teada:
· http://www.eki.ee/books/ekkr/ > siit vasakult veerust leksikoloogia ja edasi leksikaalsed suhted. Põhimõtteliselt sama jutt, mis tunnis räägitud, hea ülekordamiseks lugeda. (ka ilma seda osa lugemata on võimalik töö hästi teha, see on lisalugemiseks)

Jõudu õppimisel!

10. kl kirjanditeemad

1. Mina tahan, mina võin, mina pean
2. Et aegade kestel inimene inimeses otsa ei saaks
3. Keelatud suhe
4. Laske mul loll olla, niikuinii lähen järjest targemaks
5. Virtuaalne mina
6. Kui sa ei suuda muuta maailma, muuda iseennast
7. Olemise talumatu kergus

Rahvaluule KT kordamiseks 8. klassile

* rahvaluule mõiste ja olemus

* rahvaluule jaotumine, alaliigid (skeem vih)
* rahvajutud: muinasjutud (pead teadma tunnuseid ja mõnda näidet), muistendid (pead teadma tunnuseid, liike ja mõnda näidet - õp lk 53), naljandid, pajatused (pead teadma mõistet) (vih); jutustamine ja jutustajad (õp lk 36-37, 39-40); muinasjuttude olemus, seadused, liigid (õp lk 42-45
* rahvalaulud: regivärsiline ja lõppriimiline (vih); pead teadma mõisteid algriim ja mõtteriim, mõlema kohta oskama tuua näite; neljajalgne trohheus - mõiste ja seletus (vt vih) ja siit: www.folklore.ee/laulud; pead oskama eristada tänapäevast ja vana rahvalaulu (mõtle nt töötluste peale, mis on muutunud, mis samaks jäänud)
* lühivormid: vanasõnad, kõnekäänud, mõistatused (pead oskama iga mõistet seletada, tuua igaühe kohta mõne näite; pead oskama võrrelda vanasõna ja kõnekäändu)
* tänapäevane rahvaluule- liiginäiteid (nt linnalegend, lauluparoodia, salmikuluule, piltmõistatused e reebused, liitsõnamängud, keerdküsimused jne) - õp vt linnalegendi, anekdoodi ja naljandi kohta lk 56-57)
* jutujätkud, naljasõnad, tervitus- ja sooviväljendid (nt filmidest või mujalt pärit ütlused, mis on rahva hulka läinud - mõtle ise näiteid)


Materjali leiad ka siit: http://folklore.ee/ebaas/ (näiteid eelkõige)

Õppides tee iseendale süsteem, millest aru saad, nt tee mõistekaart või skeem vms. Töös tahan kindlasti näha sinu omapoolseid näiteid, eriti tänapäevase folkloori kohta. Nt pead ära põhjendama, kuidas Facebookis konkreetselt rahvaluule levib. Või milline on teie klassi folkloor (kombed, traditsioonid, hüüdnimed ja nende tekkimise lood jne jne). Ära tuubi asju pähe, pigem mõtle loogiliselt.
Jõudu!

Essee analüüs 10.b

16. sept Kristiin Helisalu

23. sept Kevin Pruus

30. sept Meer Vana

7. okt Pauliine Murel

14. okt Marta Püssa

19. okt Toomas Lõõnik

4. nov Sander Green

11. nov Sander Kosk

18. nov Andres Lüiste

25. nov Lee Kelomees

9. dets Joonas Palm

16. dets Steven Eomois

13. jaan Laura Nõu

20. jaan Brigitta Randveer

27. jaan Laura Õunapuu

3. veebr Marion Rannu

10. veebr Stenver Kööp

17. veebr Mihkel Lappmaa

2. märts Margus Hanno Murakas

9. märts Lisette Pomerants

30. märts Brigitta Fridolin

13. apr Markus Taresalu

Rahvaluule KT kordamiseks 7. klassile

* rahvaluule mõiste ja olemus (õp lk 93)
* rahvaluule jaotumine, alaliigid (skeem vih)
* rahvajutud: muinasjutud (pead teadma tunnuseid ja mõnda näidet), muistendid (pead teadma tunnuseid ja mõnda näidet), naljandid, pajatused (pead teadma mõistet) (vih)
* rahvalaulud: regivärsiline ja lõppriimiline (vih); pead teadma mõisteid algriim ja mõtteriim, mõlema kohta oskam tuua näite
* lühivormid: vanasõnad, kõnekäänud, mõistatused (pead oskama iga mõistet seletada, tuua igaühe kohta mõne näite; pead oskama võrrelda vanasõna ja kõnekäändu) (õp lk 99-100, 104-105, vih)
* tänapäevane rahvaluule (õp lk 94-95)
* näiteid poploori lühivormidest: keerdküsimused, liitsõnamängud, lühendmõistatused, piltmõistatused, tähemängud, loogika- ja arvutusülesanded, kirjutus- ja väljalugemisülesanded (õp lk 101-103)
* jutujätkud, naljasõnad, tervitus- ja sooviväljendid (õp lk 106)



Õppides tee iseendale süsteem, millest aru saad, nt tee mõistekaart või skeem vms. Töös tahan kindlasti näha sinu omapoolseid näiteid, eriti tänapäevase folkloori kohta. Nt pead ära põhjendama, kuidas Facebookis konkreetselt rahvaluule levib. Või milline on teie klassi folkloor (kombed, traditsioonid, hüüdnimed ja nende tekkimise lood jne jne). Ära tuubi asju pähe, pigem mõtle loogiliselt.
Jõudu!

STENDHAL (1783-1842)

Prantsuse realismi varasemaid esindajaid Stendhal, kodanikunimega Marie Henri Beyle, sündis Grenoble`is jõuka advokaadi peres. Koolis torkas ta silma erakordsete matemaatiliste võimete ja kunstiandega. Valgustajate teostest innustust saanuna jagas ta kõik inimesed punasteks ja mustadeks, kusjuures punased olid patrioodid ja Napoleoni pooldajad. 17-aastaselt astus Beyle Napoleoni teenistusse ning osalemine keisri sõjakäikudel, aga ka arvukad reisid viisid teda läbi kogu Euroopa. Pärast Napoleoni langust 1814. aastal elas ta peamiselt Itaalias (määrati 1830. aasta Juuli-revolutsiooni järel Prantsuse konsuliks), ka kirjutamist alustas ta seal. Esimesel loomeperioodil olid tema põhižanriteks biograafia, essee ja reisikiri, muu hulgas kirjutas ta isiklikult läbielatud õnnetu armastusega seonduva essee ,,Armastusest" (1822). Nende tööde avaldamisel kasutas autor mitut eri varjunime, kuni tema lõplikuks pseudonüümiks jäi Stendhal. Kirjandusellu sekkus Stendhal romantikuna. Oma vaimukas essees ,,Racine ja Shakespeare" (1823) vastandas ta kuulsat inglise näitekirjanikku, keda nimetas romantikuks, prantsuse klassitsismi suurkujule Jean Racine`ile. Eriti vääris Stendhali arvates järgimist Shakespeare`i viis uurida elu ja ümbritsevat maailma. Ta rõhutas, et kunst peab näitama seda uut, mis on tulnud inimeste ellu, vaatama tulevikku, ütlema inimestele tõtt, mitte neid väljamõeldistega uinutama. Ehkki Stendhal määratles uut kunsti kui romantismi, kaitses ta sisuliselt realismi ideid. Pärast mõningaid romantilist laadi katsetusi jõudis ta realismini ka oma ilukirjanduslikes teostes. Tõeline tunnustus sai kirjanikukuulsusest unistanud Stendhali loomingule osaks siiski alles pärast autori surma. Isegi tema parimad psühholoogilised romaanid ,,Punane ja must" ja ,,Parma klooster" jäid esmailmumisel nimetamisväärse tähelepanuta. Need vastandusid romantiliste ilutsemisele ja fantaasiamängule, mida tolleaegne lugeja ootas. Stendhali peateose ,,Punane ja must"(1830) alapealkiri ,,XIX sajandi kroonika" ja moto ,,Tõtt, karmi tõtt"(Danton) avavad nii teose aine kui ka suunitluse - kujutada elu nii, nagu see on. Romaani süžee põhineb tõestisündinud lool: 1827. aastal toimus Grenoble`is kõmuline kohtuprotsess, milles süüdistati seminarihariduse saanud külanoormeest jõuka vabrikandi naisele lähenemisel ning tema tapmise katses. Noormees oli hiilinud kirikusse, kus vabrikandiproua parajasti palvetas, ja tulistanud teda selja tagant. Siis püüdis ta ka ennast maha lasta, kuid mõlemad jäid ellu. Kohus mõistis noormehele surmanuhtluse, mida too oli ka ise endale nõudnud. Kompositsiooni poolest on ,,Punane ja must" traditsiooniline - ühiskonnas ülespoole pürgiva noore plebei elu kronoloogia-, uuenduslikkuse tõi sellesse aga tegelaskujude realistlik psühholoogiline analüüs. Julien Sorel, väikelinna saeveskiomaniku poeg, unistab paremast elust. Ta on auahne, andekas, õpihimuline individualist, oma ideaaliks peab ta Napoleoni. Esimene samm noormehe unelmate täitumiste teel on koduõpetaja koht Verrieres`i linnapea de Renali juures. Juba 30. eluaasta künnise ületanud majaproua armub koduõpetajasse ja ka Julieni, kes oli esialgu mõelnud üksnes naise vallutamisele, haaravad armutunded. Karjääriredeli järgmiseks astmeks saab Pariisi aadliku de La Mole`i sekretärina tema tütre Mathilde`i armastuse võitmine. Julien on veel vaid sammukese kaugusel ihaldatud eesmärgist - abiellumisest ja husaariohvitseri staatusest-, kui proua de Renali pihiisa eestvõttel kirjutatud kiri paljastab ta. Tulvil segaseid tundeid, sõidab Julien Verrieres`i, läheb kirikusse ja tulistab seal palvetavat proua de Renali. Kuid naine jääb elama ja isegi Julieni tegu ei suuda purustada ta armastust noormehe vastu. Toimub rahvarohke kohtuprotsess, mida Julien mõjutab meelega enda kahjuks. Ta keeldub end alandamast ja arnu palumast, öeldes, et tapmiskatse oli ette kavatsetud ja ta on surmanuhtluse ära teeninud. Viibides surmamõistetute kongis, kui on hajunud kogu auahnus, mis oli juhtinud tema senist elu, julgeb Julien lõpuks olla ta ise: siiras ja tundlik noormees. Tema südames on veel vaid armastus proua de Renali vastu ning naise üürikestel külaskäikudel saab Julien kogeda täiuslikku õnne - niisugust, nagu ta polnud kunagi varem läbi elanud. Stendhal rõhutab, et inimese tähtsaim kirg on armastus, ning sellele tundele jääbki Julien kuni oma hukkamiseni truuks. Julieni karakteris võib täheldada paiguti lausa vastandlikke jooni: auahnus, kaval arvestus ja egoism ning ülevad taotlused, sünge umbusklikkus ja aval tundepuhtus, karm enesekontroll ja kirgede ohjeldamatus - kõik on ta olemuses segi paisatud ja kokku sulanud. Teose pealkiri näib sümboliseerivat ajastu värve - ,,punane" tähistab Julieni (ja teose autori) poliitilisi veendumusi, revolutsiooniideaale, ,,must" revolutsioonile järgnenud reaktsiooni-, kuid on ka teisi tõlgendusi:armastuse ja Julieni preestrikuue värvus, ruleti värvid, vere ja leina värvid... Stendhali armastus Itaalia ja itaallaste vastu leidis väljenduse mitmes essees. Eriti köitis kirjanikku itaalia renessanss. Ta kogus vanu käsikirju ja töötles neid novellideks, mis avaldati hiljem ühiselt ,, Itaalia kroonikate" (1855) nime all. Ühest niisugusest novellist kasvas välja Stendhali teine tähtteos, romaan ,,Parma klooster"(1839). See on lugu noormehe Frabrizio del Dongo saatusest Austria ikke alla heidetud Itaalias. Nagu Julien Sorel, kuulub ka Frabrizio Napoleoni vaimustatud austajate hulka, ta astub keisri sõjaväkke, elab üle lüüasaamise Waterloo lahingus ning pöördub siis Parmasse tagasi, olles kaotanud kõik illusionid ja tulevikulootused. Julien Sorelist eristab Fabriziot aristokraatlik päritolu, kuid mitte ainult - tal pole sellist tahtekindlust nagu Julienil. Stendhali stiil on täpne ja läbipaistev, kirjeldusi esineb vähe, olulist rõhutatakse detailide kaudu. Ta oskab siduda peenekoelist paatost vaoshoitud iroonia ja kaine kaalutlusega. ,,Ma tunnen ailnult ühte reeglilt," on kirjanik öelnud, ,,stiil ei saa kunagi olla liiga lihtne ja selge." Ühes kirjas Balzacile märgib ta: ,,Ma ei kuulu moodsa stiili imetlejate hulka, see ärritab mind nii, et muutun kannatamatuks. Juba aasta otsa korrutatakse mulle, et lugejat tuleb lõbustada maastiku või riietuse kirjeldustega. Sellised asjad on mind pannud juba teiste juures suurt igavust tundma." Stendhal püüdis kirjutada nii, et lugejale jääks meelde mõte, mitte sõnastus. Kirjanik on täitnud oma programmi - ,,analüüsinud inimsüdant"- ja lisaks maalinud karmi portree oma ajastust.

Anne Nahkur "Kirjandus realismist postmodernismini". Gümnaasiumiõpik. Tallinn: Koolibri.

HONORE DE BALZAC (1799-1850)

Viljakaim realismiautor, prantsuse kirjanduse suurkuju Honore Balzac oli sündinud Tours`is ning põlvnes talupojaseisusest (aadlipartikli de lisas ta hiljem ise). Õppinud kloostrikoolis ja mitmes erakoolis ning omandanud Pariisis juriidilise hariduse, oli ta juba üsna noorelt kindel oma kirjanikukutsumuses. Esialgu saatis tema kirjanduslikke katsetusi ebaedu, tal soovitati tegelda ükskõik millega, ainult mitte kirjandusega. Balzac valis siis oma žanriks õudusjutud, mida ta hiljem enda kirjutatuks ei tunnistanud, kuid mis tõid moekirjandusena veidi raha sisse. Noormees üritas tegelda ka kirjastamisäriga, sedagi ebaõnnestunult. Kõik need ettevõtmised andsid talle aga rohkesti mitmekesiseid kogemusi, mida ta sai hiljem oma loometöös kasutada. Balzac nägi, et ausalt rikastuda on niisama võimatu kui ausalt varastada; veendus, et kunst pole äri - kunstis ei saa petta ja tõelist kirjandust luuakse visa tööga. Vaimustatuna Walter Scotti ajalooromaanidest, pidas ta loomingus õigeks toetumist faktidele, kuid teda huvitas mineviku asemel oma kaasaeg. Esimese kirjandusliku edu tõi romaan ,,Šuaanid ehk Bretagne aastal 1799" (1829), milles kujutatakse kuningameelset mässu Bretagne`i provintsis. Mässuliste põhijõu moodustasid kirjaoskamatud talupojad, keda õhutasid keskvalitsuse vastu välja astuma kohalik aadelkond ja vaimulikud. Balzac uuris dokumente, käis korduvalt kohapeal tutvumas sealse rahva ja kommetega, kuulas mälestusi. Pärast ,,Šuaanide" ilmumust asus Balzac oma põhiteose juurde. Kavandatud hiigeltöö suurejoonelisus peegeldub juba selle koondpealkirjas -,,Inimlik komöödia". Plaanikohasest 140 romaanist jõudis ta 20 aasta jooksul valmis kirjutada 90 (tegelaste koguarvuga kuni 3000, sh 460 korduvat tegelast linnadest ja küladest, kõikidest seisustest ja inimtüüpidest). Suurteose eessõnas ütleb Balzac: ,,Minu teosel on oma geograafia, samuti nagu tal on oma genealoogia ja perekond, oma kohad ja asjad, oma tegelased ja faktid, oma vappideraamat, oma aadlikud ja kondlased, oma käsitöölised ja talupojad, oma poliitikud ja keigarid, oma armee ja lõpuks - oma maailm!" Kui Dante ,,Jumalik komöödia" juhib lugejat läbi põrgu ringide, siis Balzac näitab kaasaegset tegelikkust kui põrgut. ,,Inimlik komöödia" on tohutu uurimus Prantsuse ühiskonnast restauratsiooni (1815-1830) ja juulimonarhia (1830-1848) perioodil tagasivaadetega revolutsiooni ja Napoleoni keisririigi ajajärku. Kujutatakse kõigi ühiskonnakihtide elu, püütakse käsitleda võimalikult paljusid ühiskonnanähtusi. Teos jaguneb kolme ossa: ,,Kommete etüüdid", ,,Filosoofilised etüüdid", ,,Analüütilised etüüdid". ,,Kommete etüüdidesse", millel on omakorda 6 alajaotist (,,Stseenid eraelust", ,,Stseenid provintsielust", ,,Stseenid Pariisi elust" jt), kuulub enamik ,,Inimliku komöödia" kõige tuntumaid romaane. Loodud laia panoraami konkretiseerivad kõige mitmekesisemad ajastureaalid. Romaanide süžeeliini vahele on põimitud kangelaste varandusliku seisu ja huvide kirjeldusi, ilmekaid ja täpseid olustikudetaile (kombed ja tavad, maitseküsimused, moenarrused, teaduslikud avastused, börsioperatsioonid, panditehingud, maadega hangeldamine jne); uuritakse kiriku ja riigi suhteid ning seadusandlust; näidatakse lugejale suurilma salonge, liigkasuvõtjate ootetube, linnaurkaid ja maarahva hütte. ,,Inimliku komöödia“ tegelasteks on Pariisi pankurid, provintsitõusikud, ihnurid ja laostunud kaupmehed,rikkad ja vaesed, illusioonides pettunud keskealised ja vanurid ning karjäärihimulised noored. Balzaci meelest sõltub inimeste käitumine otseselt ajaloolistest tingimustest, antud kohast ja olukordadest. Ajastu suurimaks traagikaks pidas kirjanik raha absoluutset võimu, mis hävitab inimliku armastuse. Rahaahnusest kirjutas ta paremini kui ükski teine tema kaasaegne. Esimene Balzaci tõeliselt realistlik romaan ,,Eugenie Grandet“ (1833) kirjeldab just seda varanduseihalust selle ajaloolises ja olustikulises konkreetsuses. Peategelane on Eugenie` isa,jõukas tündersepp Felix Grandet, kelle suur varandus on muutnud ihnuriks. Tema pere elab poolnäljas ja alalises vaesuses. Eugenie kui isa antipood julgeb türannist isale küll vastu hakata, kuid alandavast olukorrast väljapääsu ei oska leida temagi. Eugenie`d innustab ennastohverdav armastus Charles`i, oma lellepoja vastu,kelle võlad ta pärast isa surma pärijana suuremeelselt kustutab,et mees saaks abielluda aadlineiuga. Suurteose võtmeromaani ,,Isa Goriot“ (1834) põhiprobleemideks on raha ja eetika. Tegevus toimub Pariisis, peamiselt proua Vauquer`pansionis, kus ristuvad paljude inimeste saatused ja leiavad aset varjatud draamad. Kirevat pansionielanike seltskonda hoiab koos vaesus. Kesksed tegelased on endine kaupmees Goriot, õigusteaduskonna üliõpilane Eugene de Rastignac ja sunnitöövanglast põgenenud Vautrin. Goriot`d hüütakse isaks, sest ta on vana mees ja tal on kaks tütart. Teda võrreldakse sageli Shakespeare`i kuningas Leariga, kes loobus oma võimust tütarde pärast. Goriot loobub samuti oma ettevõttest ja varandusest tütarde kasuks - kunagi oli ta vägagi edukas nuudlikaupmees ning saavutas suure rikkuse, ent piiritus armastuses tütarde vastu andis kõik käest. Ta elab nagu tütarde elu: kui nemad on õnnelikud ja rõõmsad, on seda ka Goriot; ta andestab neile kõik halva, mis nad on talle teinud. Ahned ja luksusjanulised tütred aga, saanud kätte isa varanduse ja jõudnud peenemasse seltskonda, põlgavad lihtsa päritoluga isa ning kasutavad teda üksnes ära. Kui isa Goriot lõpuks sureb, pole tal enam santiimigi ja matuse korraldab vaene üliõpilane Rastignac. Goriot` traagika lähtub uskumusest, et rahaga saab kõike; nii saab temast endast raha ohver. Algul keerleb romaanis kõik isa Goriot` ja tema perekonna ümber, kuid peagi hakkab selle kõrval jooksma ja sellega põimuma noore Rastignaci süželiin. Eugene de Rastignaci, vaesunud provintsiaadliku võsu pürgimused pakuvad näidet sellest, kuidas õigel ajal õiges kohas viibimine ja piisav nutikus võimaldasid luua vajalikke sidemid, eriti naistega, ja seekaudu kiiresti edu saavutada. Kui Goriot saab teada, et ta tütar Delphine ja Rastignac omavahel tihedalt suhtlevad, hakkab ta noormehe vastu ääretut austust tundma ja sõbruneb temaga. Rastignaci tegelaskuju areneb teose jooksul: alguses on ta tavaline üliõpilane, siis aga saab tema põhimõtteks karjäär. Mida rohkem teda nähakse koos Delphine`iga, suurpankur Nucingeni abikaasaga, seda enam hakkab eliitseltskond teda hindama. Isa Goriot`viimastel elupäevadel, kui Rastiignac on seltskonda, eriti Goriot` tütarde silmakirjalikkuse ja hingelise madaluse lähedaseks tunnistajaks, kammitsevad teda veel üllad põhimõtted, ent pärast Goriot` surma asub ta otsustavalt võitlusse. Neid võitlusi võime jälgida veel mitmes romaanis: ,,Kaotatud illusioonid“, ,,Kurtisaanide hiilgus ja viletsus“ jt. Rastignacist saab rikas ja võimukas minister, Prantsusmaa kõrgaadli liige. ,,Isa Goriot“ kolmas oluline tegelane Vautrin jätab esialgu õige salapärase mulje. ,,Kõiketeadja“ või ,,üliinimesena“ elab ta oma erilises illusioonideta mõttemaailmas ning Rastignacile on ta isegi vastumeelne. Kuid hiljem saab noormees aru, et Vautrin jagab talle õpetusi ja praktilisi kogemusi niisuguses vaimus: pole olemas printsiipe ega seadusi, on vaid sündmused ja olud ning kõrgem, ülem inimene kohaneb sündmuste ja oludega, et neid juhtida. Balzaci loomingus on tähtsal kohal detailide tõepärased kirjeldused, millega kirjanik tahab rõhutada esiteks seda, et tema romaanid pärinevad otse elust, ja teiseks tuua välja esemete kui selle maailma iseloomulike tunnusmärkide rolli: tegemist pole kaugeltki vaid eluta asjadega, vaid esemetes väljenduvad inimeste suhted, ühiskondlik seisund, iseloom ja kombed. Romaani ,,Isa Goriot“ alguses kirjeldatakse üksikasjalikult Vauquer` pansionihoone fassaadi ja interjööri. Balzac avas kirjanduse uksed kaasajale, mille kujutamist klassitsism ega romantism ei pidanud ,,suure kirjanduse“ vääriliseks, ta tõi kirjandusse ajaloo mõistmise, kriitilise ja uuriva vaimu. Kirjutades seisis tal silme ees lugeja, kes jagas temaga sedasama maailma, sedasama inimesetundmist, neidsamu põhjuslikke seoseid. Balzaci matusel peetud kõnes nimetas Hugo teda üheks paremaks valitute hulgas. ,,Kõik tema teosed moodustavad ühe raamatu, milles elab, liigub ja tegutseb see hirmuäratav ja ühtaegu reaalne maailm, meie kaasaeg."

Anne Nahkur "Kirjandus realismist postmodernismini". Gümnaasiumiõpik. Tallinn: Koolibri.

Anton Hansen Tammsaare (1878-1940)

*Eesti kirjanduse suurim eepik
*pärit Järvamaalt Albu vallast Põhja-Tammsaare talust (selle järgi saanud omale kirjanikunime)
*1886. a pandi ta Sääsküla vallakooli, aasta hiljem paremate tingimustega Prümli vallakooli
*1892-1897 Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kus õpetajaks üle-eestiliselt tuntud luuletaja Jakob Tamm
*1898-1903 Tartu, Hugo Treffneri eragümnaasium (õpperaha puuduva osa teenis Anton Hansen tasa tööga- valvurina, algklassides tundide andmisega jms)
*Treffneri gümnaasiumist sai korraliku humanitaarhariduse, huvi maailmaklassika vastu, eriti saksa ja vene realistide vastu; lemmikuks F. Dostojevski
*1900. ilmusid esimesed jutustused Postimehes, Gustav Suitsule hakkasid need silma ning too ärgitas noort kirjanikku edasi kirjutama; esimesed jutud avaldas ta Anton Hanseni nime all, kirjanikunimi Tammsaare on kasutusel alates 1902. aastast
*1903-1907. Tallinnas Teataja toimetuses (Teataja oli noor ajaleht, asutatud 1901. a, toimetaja ja väljaandja noor jurist Konstantin Päts)
*1907. astus Tartu ülikooli õigusteaduskonda, kuid haiguse tõttu katkestas õpingud (“Parem diplomita elada, kui diplomiga surra,” otsustas Anton Hansen ja lahkus ülikoolist kevadel 1911 riigieksamite aegu)
*tuberkuloosi süvenedes asus elama venna juurde Koitjärvele, 1912. a sõitis Kaukaasiasse end ravima. See jäi ka Tammsaare ainsaks välisreisiks.
*tagasi Eestisse tulnud, tema tervis halvenes. Talle tehti raske maooperatsioon
*1918. kolis Tallinnasse Kadriorgu, kus praegu asub tema majamuuseum
*1919. a abiellus Käthe Weltmaniga
*Tammsaare loomingu kaks viimast ning kõige viljakamat aastakümmet ühtivad Eesti esimese iseseisvusajaga
*küpsusperioodil keskendus ta loometööle ja kulutas end muudele tegevustele vaid niivõrd, kuivõrd see oli vältimatu
*tuli ka tõlkida, sest omade teoste honorarist ei piisanud elamisrahaks
*tema lähem sõpruskond polnud suur: paar juristi ja arsti, bibliograaf. Gustav Suitsuga püsis aga elu lõpuni suur vastastikune loominguline austus ja sümpaatia

Looming
*paralleele võib tõmmata Piibliga
*palju on autobiograafilist (näiteks “Tões ja õiguses” on Andrese prototüübiks Tammsaare isa, *Pearu prototüübiks aga nende naaber Jakob Sikenberg, härra Mauruse prototüübiks Hugo Treffner, ka on arvatud, et Tammsaare kasutab naistegelaste suhete kujutamisel omaenda kogemusi)
*oluliseks peab mõistust ja tundeid
*matsi ja vurle kontseptsioon
Tammsaare mõtteid selle kohta:
... eurooplust ei saavutata üldse mitte Euroopale järeleahvimisega, vaid sellega, et õpime niisama intensiivselt mõtlema, tundma ja töötama, nagu on seda teinud eurooplane. [---] Sügav ja intensiivne saab aga olla mitte võõrsilt laenatud asjus..., vaid selles, mis meile kõige põlisemat. Selleks olluseks on meil aga kahtlemata talupoeg. Muidu on tooniandev nõndanimetatud vurle, see matsi otsekohene vastand. Mats on traditsiooniline, püsiv, visa, alalhoidev. Mis tal on, sellest peab ta kinni, sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu, oma loomu ja tarvete kohaselt. Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannatab ja millega peab verist võitlust. (Euroopas on kõige matsilisem rahvas inglased. Tema püsivus ja alalhoidlus on otse imetlusväärne. Seega on arusaadav tema valdav mõju maailmas.)
Vurle ei kipu kõige hingega millegi küljes ja tema tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale. (Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Austraaliasse või Brasiiliasse. Vurle seab end iga tuule järgi, puhugu see idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane, prantslane või inglane. Aga seda ainult keele, riiete, mööbli või näovaaba poolest.) Oma sisemises olemuses pole ta ei see, teine ega kolmas, sest tema on ainult vurle – loomutuse ja vormituse kehand.

Loomingu I periood
*peamiselt külaainelised jutud
*lühijutt “Mäetaguse vanad”- kujutab saunikute eluolu, prototüübid tema kodupaigast. Vanakesi *ühendab kokkukuuluvustunne ja mõistmine.
*“Käbe-Kaarel ja tema noor naine”
*“Kaks paari ja üksainus”- toonitab elupildi karmust, inimste vaen üksteise vastu
*“Vanad ja noored” - kunstiliselt selle perioodi tugevaim jutustus. Talu vahekord mõisaga
*“Raha-auk”- kujutab 1905. a revolutsioonist osavõtnute julma karistamist. Lõpp dramaatiline, revolutsionääri surnukspeksmine

Loomingu II periood
*temaatika muutub, loobub külaühiskonna kujutamisest, käsitleb üliõpilasprobleeme
*palju psühholoogilist analüüsi, vastandab erinevaid tõekspidamisi
*süveneb matsi ja vurle probleem
*nn üliõpilasnovellide tsüklis “Pikad sammud” (1908), “Noored hinged” (1909) ja “Üle piiri” (1910) eritleb Tammsaare noorte haritlaste sümpaatia- ning armusuhteid. Ta on teinud seda ühelt poolt avameelsusega, mis ületas toonaste kõlblusnormide piirid ja šokeeris heakodanlikku avalikku arvamust; puhtakujulised psühholoogiliselt impressionistlikud novellid
*“Varjundid”- autobiograafiline, tegevuspaigaks Kaukaasia; kahe inimese traagiline armastuslugu. Siit tuleb sisse motiiv, et armastus ja surm on omavahel seotud; impressionistlik
*“Kärbes” - irooniline sümbolnovell
*“Poiss ja liblik”

Loomingu III periood
*loomingu tippaeg, ilmusid kõik romaanid
*psühholoogilisse analüüsi toodud nii maa kui linn
*1922. a “Kõrboja peremees” - romaan saatuslikust armastusest; teose peamist mõtet võiks tõlgendada järgmiselt: Eestil pole veel õiget peremeest, ta tuleb alles kasvatada.
*1934. “Elu ja armastus” – psühholoogiline romaan, keskealise mehe Rudolfi ja teenijanna Irma armastuslugu; kriitiline hoiak linnakodanluse suhtes
*1935. “Ma armastasin sakslast” – esmakordselt kasutab Tammsaare minajutustust ja valib pihtimusliku päevikuvormi. Keskmes on eesti üliõpilase Oskari ja baltisaksa neiu Erika armastuslugu
*1939. “Põrgupõhja uus Vanapagan”- tugiteoseks populaarne rahvajuttude tsükkel Kaval-Antsust ja Vanapaganast; Põrguperemees Jürka on tulnud Põrgupõhja tallu eesmärgiga maa peal õndsaks saada. See tähendab seda, et ei tohi tegusid, mis viiksid pahuksisse kristliku moraaliga. Kui Jürkal õnnestub maapealse eluga õndsaks saada, siis on tal edaspidi õigus saada põrgusse kõigi nende inimeste hinged, kes pole samaga toime tulnud. Inimesekujutuses on senise psühholoogilise realismi asemele tulnud folklooripärane tinglikkus (st Antsul ja Jürkal puuduvad võrreldes Andrese ja Pearuga mitmeplaanilisus ja sisevastuolud; tuleb välja rahvajuttudele iseloomulik terav vastandamine, karakteri lihtsus)
*1926-1933 epopöa “Tõde ja õigus” I-V osa

“Tõde ja õigus”
I osa
u 1870-1900
Vargamäe
taluperemehed Mäe Andres ja Oru Pearu

II osa
20. saj algus
Mauruse kool Tartus
Indrek, Mauruse tütar Miralda, Tiina

III osa
1905
Tallinn
Indrek

IV osa
1920ndad
Tallinn
Indrek ja tema naine Karin

V osa
1920ndate lõpp- 30ndate algus
Vargamäe
Indrek, Tiina, Andres, Pearu

I osa – inimese võitlus maaga; Andres tõdeb, et võitlus maaga kestab igavesti ja et see annab tulemuseks heal juhul viigi
II osa - inimese võitlus jumalaga; peategelaseks autorilähedane Indrek, tüübilt on Indrek enam vaatleja ning mõistja.
III osa - inimese võitlus ühiskonnaga; teravdatud sotsiaalkriitilisus ja samastumine ühiskonna alumiste kihtidega. Kirjanik ei saa suhtuda üksikisiku kannatustesse ja surmasse nagu poliitik, kes võtab neid paratamatusena. Kirjanik näeb kõike läbi indiviidi, konkreetselt ja lähedalt, kuna poliitikud, sealhulgas revolutsioonitegelased, tegelevad inimhulgaga ja püüavad seda soovitud suunas liikuma panna.
IV osa - inimese võitlus iseendaga ja oma eluõnnega; tegevusajaks Eesti Vabariigi algusaastad, Indreku abielu Kariniga, abielukriis
V osa - resignatsioon; Indreku süümepiinad, saabumine Vargamäele tagasi; sündmustikus annab tooni kolmas põlvkond
“Tõde ja õigust” võib näha kui inimkonna languse, aga ka igavese taassünni lugu. Sama mõtteviisiga haakub ka lunastuse teema. Seda kannab endas Indreku arengulugu: kui Andres kehastas vanatestamentlikku loojajõudu, siis Indreku osaks oli uustestamentlik lunastajaroll.

Tammsaare lastekirjanikuna
*pole kirjutanud puhtalt lastekirjandust, kuid ka näiteks “Tõesse ja õigusesse” sisse kirjutatud laps- ja loomtegelased, nende toimingud, käitumised, omavahelised suhted ja suhted täiskasvanutega annavad põhjust neid lastekirjandusena käsitleda
*1932. a “Meie rebane”- lugu rebasepojast, kelle metsavaht päästab metsatulekahjust ja viib koju, asjaks oma pojale. Mossa kasvab üles, kodustub mõnel määral, lõpuks jätab oma hinge aga ikkagi kanavargusel. Teost läbib populaarteaduslik moment. Loomad käituvad loomaliselt, pole sümboleid. Siiski võib “Meie rebast” võtta ka kui puhast täiskasvanute raamatut- siin toob Tammsaare nähtavale inimarusaamu ja -iseloome, käsitleb armastuse ja vabaduse, peremeheau, õrritamise, dresseerimise teemat.

Tammsaare näitekirjanikuna
*1921. “Juudit” – Juuditis ühinevad seksuaalkirg ja võimujanu, ta ihaldab Olovernest kui meest, aga ka kui võimaliku kuulsuse allikat. Olovernes on väsinud sõjast ja julmustest, ta ei taha võimu, ning lükkab eemale ka teda sellele teele keelitava naise – ja Juudit raiub oma ääretus alanduses hetkelise hävituskire sunnil Olovernese pea. Isikudraama taustal mõjutab sündmusi rahvamass, hävitav, juhitamatu jõud.
*1936. “Kuningal on külm” – allegooriline näidend, tuleks vaadelda kindlasti toonase ühiskonna ja poliitika taustal

Tammsaare stiilist
*Tammsaarele on omased pikad laused
*sõnakasutus väga hästi läbi mõeldud
*koomiline ja lüüriline külg omavahel põimunud
*tema romaanides katkestavad tegevust sageli pikemad tegelase mõtisklused ja monoloogid, kus arutletakse oluliste probleemide üle ja selgub tegelase ilmavaade
*Tammsaare ei kirjelda üldiselt taustu, teda huvitab rohkem inimese tegevus, käitumine ja hingeelu
*jutustamislaad on rahulik, seda ka siis, kui tegevus on pingeline. Stiil võib olla lüüriline, jutustav, humoristlik või satiiriline


Kirjandus
*“Eesti kirjanduslugu” 2001. Tallinn: Koolibri. Lk 275-289.
*Riismaa, Pille, Astrid Rätsep, Tiina Õunapuu 2002. “Eelmise sajandi eesti kirjandus”. Künnimees. Lk 87-99.
*Hennoste, Märt 1997. “Väike eesti kirjanduslugu”. Tallinn: Koolibri. Lk 225-234.
*Kalda, Maie 2002. “Tuglasest Ristikivini”. Eesti proosa 1906-1940. Tallinn: Koolibri. Lk 38-64.
*“Eesti kirjanduse biograafiline leksikon” 1975. Toim E. Nirk ja E. Sõgel. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 391-395.

Mitmenäoline Friedebert Tuglas

Raske on ette kujutada 20. sajandi esimese poole kirjandust ja kirjanduselu ilma Friedebert Tuglaseta (1886-1971). Ennekõike tuntakse Tuglast suurepärase novellikirjanikuna, ent ta on kirjutanud ka romaane („Felix Ormusson“ ja „Väike Illimar“), reisikirju, miniatuure, monograafiaid (nt Juhan Liivist), arvustusi, artikleid ja mälestusi ning tõlkinud. Tuglas osales aktiivselt kirjandusrühmitustes Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita, oli Eesti Kirjanike Liidu (1922) ning kirjandusajakirja Looming (1923) asutaja.

Sama mitmekesine, kui oli Tuglase loometöö ja kultuurilooline tegevus, oli ka tema elu. 1905. aasta revolutsiooni järel oli ta sunnitud kuni 1917. aastani elama paguluses. Tuglas viibis mitmes Euroopa riigis, kõige rohkem Soomes ja Prantsusmaal. Fr.Tuglas on üks tuntumaid iseõppijaid eesti kultuuriloos, nimelt jäi tal rahutute aegade tõttu gümnaasium lõpetamata ja ülikooligi astumata. Akadeemilist haridust asendasid lugemine, suhtlemine mõttekaaslastega, elu ja rännakud Euroopa vanades kultuurmaades.

Friedebert Tuglas suhtus algul Johannes Aaviku radikaalsesse keeleuuendusse kahtlevalt, kuid alates 1915. aastast asus seda oma kirjutistes toetama. Siiski on ta oma loomingus vältinud Aaviku kõige äärmuslikumate uuenduspõhimõtete rakendamist, kuna see võib raskendada lugejatel tekstist arusaamist, samuti vähendada teose kunstilist mõjujõudu.

Tuglase novellilooming on väga mitmepalgeline. Varasemad novellid kujutavad realistlikult ja kriitiliselt Eesti ühiskonda 20. sajandi alguses, sellele järgnevad otsinguperioodid süžee ja väljendusvahendid võivad varieeruda novellist novelli. On impressionistlikke, aga ka fantastilise sisuga teoseid, näiteks „Maailma lõpus“, milles toimuv meenutab muinasjuttu või müüti.
Tuglas on ise novelli kui žanrit iseloomustanud järgmiselt: „Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeline kriis, seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus, sellesse süvenemata; mõte ilma propageerimata ja meeleolu ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus.“

Erinevate novellide stiilis on ka palju sarnast, just Tuglasele ainuomast. Tuglase proosat on võrreldud luulega: sedavõrd peenelt ja varjundirikkalt kirjeldab ta loodust ja annab edasi pisemaidki inimhinge tundevärelusi. Nagu luuletaja Villem Grünthal-Ridalat, nii võib ka Tuglast nimetada sõnadega maalijaks, sest tema teostes avaneb ääretult värvikas maailm: Tuglas on toonud eesti keelede lauda uusi värvinimetusi, nt koorkollane, kinaverepunane, pimpinellrooside värv. Et Tuglasel olid värvitoonide hulgas oma lemmikud, märgib kirjandusteadlane Aleksander Aspel:“Siin äratab kõigepealt tähelepanu Tuglase eriline tundlikkus sära vastu: hõbeniidid, läikivad merikarbid, kullaservalised sandaalid, klaastiivulised ja mosaiiksilmsed kiilid, silmad kalliskivi hiilgega, järv emailitud liuana või hõbetava peegelpinnana. Selle, võiks öelda jaheda ja puhta sära kõrval, milles on ürgset rõõmu intensiivseist valgusemõjudest, võib eraldada teise intensiivsete värvitoonide rühma, kus valitsevad eriti punase tugevad varjundid (purpurpunane, tulipunane jne), violetne, kollane ja lõpuks kõigi nende vastandina must, tume, kottpime, värvilise maailma eitus...“

Nõmmise saare ja kaugete randade laulik - VILLEM GRÜNTHAL-RIDALA

Villem Grünthal-Ridala (1885-1942) oli pärit Muhumaalt, keskhariduse omandas ta Kuressaare gümnaasiumis nagu Johannes Aavikki, lisaks ühendas neid kirg eesti keelt rikkamaks ja kaunimaks muuta. Villem Grünthal-Ridala on eelkõige tuntud luuletajana, kuid erialalt oli ta keeleteadlane, kes propageeris keeleuuendust nii oma artiklite kui ka loomingu kaudu. Tema luulekogude lõppuon sageli lisatud sõnastik, mis aitab luuletusi paremini mõista.

Johannes Haavik on Villem-Grünthal-Ridala kohta öelnud: „Kuid õnneks eesti luulele ei ole Grünthal mitte ainult filoloog, kellel sõna etümoloogia ja tähenduse uurimine kõik oleks, vaid temas peitub selle kõrval suur unistaja, peen ja algupärane luuletaja. Temas on keeleteadlane ja luuletaja erandilkul viisil ühte sulanud.“

Ka Grünthal-Ridala püüdis eesti keelt täiendada soome keelest pärit sõnadega. Lähedased suhted meie keelesugulaste soomlaste kultuuri ja keelega said alguse juba üliõpilaspäevil Helsingis ja jätkusid hiljem Helsingi ülikoolis õppejõuna töötades.

Villem Grünthal-Ridala oli eriliselt kiindunud iidsesse rahvaloomingusse: ta püüdis korduvalt taaselustada regivärsilist rahvalaulu, tuntum näide selle kohta on eepos „Toomas ja Mai“, mis ei jää mahukuselt sugugi „Kalevipojale“alla. Ernst Enno on iseloomustanud Villem Grünthal-Ridala luulet järgmiselt: „Aga Villem Grünthal toob midagi uut. Merd pakub ta, laia, ääretut merd! Tema on saarlane. Ta toob meile oma pere, oma nõmmise saare kaunima ehte, Villem Grünthal on peen maalija.“

Küllap sai armastus mere vastu alguse juba varases lapsepõlves, mis möödus Kuivastus, Muhumaa mandripoolsel serval. Kirjaniku noorusaastad möödusid paepealsetel kadakastel heinamaadel, kivistel rannalagendikel, saatjaks tuuled ja merelindude kisa.

Villem Grünthal-Ridala luulet võib pidada impressionistlikuks:selles on palju pooltoone ja varjundeid, sujuvaid üleminekuid valgusest pimedusse, vaikusest helide juurde. Sageli kuhjab ta looduskirjeldustes lähedase tähendusega sõnu, millest mõned on tema enda loodud, teised pärit murretest. Lugeja ei saa nendest niisama lihtsalt üle libiseda, vaid peab igaühe juures pikemalt peatuma, mõttes sõna maitsma ja järele katsuma ning alles siis, kui ta selle põhjal on oma kujutlusvõimet rikastanud, loob ainulaadse looduspildi.

Allkeelte, keele ajaloo, -korralduse ja -hoolde KT kordamiseks 9. kl

• Eesti murded (õp lk 55 + vih)
• Murrete iseloomulikke jooni (õp lk 58-59 + vih)
• Saarte murdele iseloomulikke jooni - vih konspekt
• Ühekeelsed sõnaraamatud (õp lk 67)
• Eesti keele ajalugu ja areng (õp lk 73-74 + vt ka kirjanduse vihikust vanema kirjanduse konspektist)
• Keelehoole (õp lk 77)

Abiks mõned küsimused:

• Kuidas võib jagada eesti murdeid?
• Nimeta mõni murdekeelne luuletus ja selle autor. Nimeta autoreid, kes on oma loomingus kasutanud murdekeelt.
• Nimeta kaks ühekeelset sõnaraamatut.
• Millist informatsiooni saab ÕS-ist?
• Milleks on vaja oskussõnaraamatuid?
• Mis tähtsus on eesti keele arenguloos aastal 1525? 1739?
• Kes oli Anton Thor Helle?
• Nimeta Johannes Aaviku teeneid eesti keeleteaduses.
• Mis (keel) sai aluseks eesti kirjakeelele?
• Seleta kirjakeele mõistet.
• Millega tegeleb Emakeele Selts?
• Mis ajakirja(de)s ilmuvad keeleteaduslikud artiklid?
• Kus täiendavad oma teadmisi emakeeleõpetajad?
• Kus tegeldakse eesti keele uurimise ja arendamisega?
• Nimeta raadio- ja telesaateid, kus on vaatluse all (eesti) keeleküsimused.

Jõudu!