Raske on ette kujutada 20. sajandi esimese poole kirjandust ja kirjanduselu ilma Friedebert Tuglaseta (1886-1971). Ennekõike tuntakse Tuglast suurepärase novellikirjanikuna, ent ta on kirjutanud ka romaane („Felix Ormusson“ ja „Väike Illimar“), reisikirju, miniatuure, monograafiaid (nt Juhan Liivist), arvustusi, artikleid ja mälestusi ning tõlkinud. Tuglas osales aktiivselt kirjandusrühmitustes Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita, oli Eesti Kirjanike Liidu (1922) ning kirjandusajakirja Looming (1923) asutaja.
Sama mitmekesine, kui oli Tuglase loometöö ja kultuurilooline tegevus, oli ka tema elu. 1905. aasta revolutsiooni järel oli ta sunnitud kuni 1917. aastani elama paguluses. Tuglas viibis mitmes Euroopa riigis, kõige rohkem Soomes ja Prantsusmaal. Fr.Tuglas on üks tuntumaid iseõppijaid eesti kultuuriloos, nimelt jäi tal rahutute aegade tõttu gümnaasium lõpetamata ja ülikooligi astumata. Akadeemilist haridust asendasid lugemine, suhtlemine mõttekaaslastega, elu ja rännakud Euroopa vanades kultuurmaades.
Friedebert Tuglas suhtus algul Johannes Aaviku radikaalsesse keeleuuendusse kahtlevalt, kuid alates 1915. aastast asus seda oma kirjutistes toetama. Siiski on ta oma loomingus vältinud Aaviku kõige äärmuslikumate uuenduspõhimõtete rakendamist, kuna see võib raskendada lugejatel tekstist arusaamist, samuti vähendada teose kunstilist mõjujõudu.
Tuglase novellilooming on väga mitmepalgeline. Varasemad novellid kujutavad realistlikult ja kriitiliselt Eesti ühiskonda 20. sajandi alguses, sellele järgnevad otsinguperioodid süžee ja väljendusvahendid võivad varieeruda novellist novelli. On impressionistlikke, aga ka fantastilise sisuga teoseid, näiteks „Maailma lõpus“, milles toimuv meenutab muinasjuttu või müüti.
Tuglas on ise novelli kui žanrit iseloomustanud järgmiselt: „Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeline kriis, seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus, sellesse süvenemata; mõte ilma propageerimata ja meeleolu ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus.“
Erinevate novellide stiilis on ka palju sarnast, just Tuglasele ainuomast. Tuglase proosat on võrreldud luulega: sedavõrd peenelt ja varjundirikkalt kirjeldab ta loodust ja annab edasi pisemaidki inimhinge tundevärelusi. Nagu luuletaja Villem Grünthal-Ridalat, nii võib ka Tuglast nimetada sõnadega maalijaks, sest tema teostes avaneb ääretult värvikas maailm: Tuglas on toonud eesti keelede lauda uusi värvinimetusi, nt koorkollane, kinaverepunane, pimpinellrooside värv. Et Tuglasel olid värvitoonide hulgas oma lemmikud, märgib kirjandusteadlane Aleksander Aspel:“Siin äratab kõigepealt tähelepanu Tuglase eriline tundlikkus sära vastu: hõbeniidid, läikivad merikarbid, kullaservalised sandaalid, klaastiivulised ja mosaiiksilmsed kiilid, silmad kalliskivi hiilgega, järv emailitud liuana või hõbetava peegelpinnana. Selle, võiks öelda jaheda ja puhta sära kõrval, milles on ürgset rõõmu intensiivseist valgusemõjudest, võib eraldada teise intensiivsete värvitoonide rühma, kus valitsevad eriti punase tugevad varjundid (purpurpunane, tulipunane jne), violetne, kollane ja lõpuks kõigi nende vastandina must, tume, kottpime, värvilise maailma eitus...“
