vidutas vihma veidike,
pojuke mängis memme põlvel,
seljas titekleidike.
Juba need julged jõngerjalad
jooksid joovikarabani.
Tuli rätsep, õmbles riided,
nikerdas nööpaugud nabani.
Oli see hunt, kes äkki huikas,
tusar tihniku asukas?
Nooruk sõitis laia laande
karuses killa-kasukas.
Kihas taplus, loitsid leegid,
suitsesid sõja-kerised,
mehepoeg vaarus keset välja,
vammused veidi verised.
Memmele jäid tühjad nurgad,
taadile hobuste talitus,
pojuke viidi kabelimäele
puhkama puust palitus.
Kõnesoleva luuletuse pani Betti Alver kirja 1942. aastal. Juba ainuüksi selle teadmise põhjal võiks teha mingisuguseid otsustusi ja järeldusi ning ilmselt osaliselt oleksid need õigedki. Ajataust viib meid, teadagi, kuhu. B. Alver ise elas tol perioodil vaheldumisi Tartus ja Võrtsjärve ligidal Pühastes. Vaadeldav „Puust palitu“ on üks neist luuletusist, mis iseloomustab B. Alveri lüürikat Teise maailmasõja ajakeerises.
Luulesse on siginenud halvaaimust ja paineid. „Hirm“, „Uni“, „Jällenägemine“, „Kuri päev“ – need on näited sellest luuravast ja hiilivast hirmutundest, milles üheks motiiviks on rusuv hallus. Jah, seesama suur ja nimetu, mis Dostojevskil lasub pea üle kõikide tegelaste ning mis ei taha inimest kuidagi rahule jätta. Pidagem silmas seda, et Betti Alver on tolle suure vene kirjaniku teiste kõrval samuti üheks oma lemmikuks nimetanud.
Kui 1930ndate aastate lõpus leidus üksnes ehmatavaid motiive, siis Pühaste perioodi luulesse on ilmunud juba kindlamaid seisukohavõtte. Luuletaja näeb, et hirmsate unede eest jooksupanek on võimatu, ehk mõttetugi; tuleb leppida sellega, mis on. Kuigi ses leplikkuses ei ole ainsatki märget rahulolust, deklareeritakse, et mõningate asjade – saatuse? – vastu inimene oma jõududega ei saa. Luuletuses „Rätsep Mure“ õmbleb personifitseeritud Mure elupaeltele musti märke. Võib-olla on see hoopis suure algustähega Ajalugu, mis neid paelakesi märgistab? Nõndasamuti, nagu juhtub see luuletuses „Puust palitu“, kus inimene, nii väike kui suur, ei saa lahti ei suitsevate sõja-keriste märgist ega sestsamast puust palitustki. Kõik need märgid jäävad kuhugi alles, olgugi et inimene ise kaob.Algselt oli selle luuletuse pealkirjaks „Laul pojast“. Ei teagi täpselt, mis ajendas luuletajat seda muutma, võib-olla ei kätkenud vana pealkiri endas luuletuse täit mahtu, võib-olla tundus jällegi liialt oodilik. Igal juhul on autor leidnud väga tabava ja uudse metafoori, mis pärast mitmekordset lugemist tõsiselt ehmatab. Ehk annab oma osa ka alliteratiivsus, mis seob lugejat tugevasti minevikuga ning ehmatab seda enam, kui juurde mõelda eestlaste kurvavõitu saatus.
Kompositsioonilisest aspektist võiks nimetatud luuletusest koostada põhjaliku analüüsi ning küllap ei olekski seda eriti keeruline teha. Kinnitust lisab siin tõik, et Jaak Põldmäe „Värsiõpetus” kasutab üsna mitmel puhul näiteid just B. Alveri loomingust. Siiski jätaksin meetrumitesse süüvimata puhtproosalisel põhjusel – sisu näib huvitavam. Olen üsna veendunud, et „Puust palitu” kolme- ja neljarõhuliste värsijalgade vaheldumine, regivärsi intonatisooni kajastav rõhuline värss ning 2. ja 4. värsirea lõpus esinev puhas riim ei ütleks paljudele suurt midagi. Tähtis on ainult see, et Betti Alver valdab värssi, tema vorm on klassikaliselt tasakaalukas ja selgete piirjoontega ning suhteliselt ilmne on see, et seda keelelist ja stiililist puhtust, mida kohtab B. Alveri luules, on raske komistamata järele teha, liiati veel siis arvustada.
Tagasi pöördudes „Puust palitu” regilaululisuse juurde, peab möönma, et juba pärast esmakordset lugemist hakkas see luuletus peas justkui trummeldama. See pole kaugeltki kena sõna Alveri luule iseloomustamiseks, kuid tõepoolest – see luuletus oleks ostekui viisistatud, ilsmelt seepärast ta rütm meelde jäigi. Lisaks tavapärasele riimile kohtab siin ka algriimis ttuttavat alliteratsiooni, mis suuresti luuletuse tonaalsuse paika paneb. Olles küll üht otsa pidi tänapäevas, viivad värsiread vidutas vihma veidike, juba need julged jõngerjalad/ jooksid joovikarabani, nikerdas nööpaugud nabani, karuses killa-kasukas jt meid tagasi regilauluaega, kus vahest just alliteratiivsete sõnade kaudu tulie sile laulu sõnum. Ning teame, et tihti ei olnud see sõnum kuigi rõõmustav.
Olulise panuse luuletuse iseloomulikkusse annavad ka teatud sõnad. See on nii bettialverlik, et mitmel puhul epab lugeja mõistatama ühe või teise sõna tähendust, õigemini küll päritolu. Olgu näiteks siin jõngerjalad ja tusar hunt. Killa-kasukaski pole levinud sõna, kuid ometi on hästi aru saada, mida on tahetud öelda. Eks tuleb siit välja Betti Alveri imetabane oskus nimetada asju, inimesi, nähtusi täiesti uudses keelelises rüüs, kartmata, et mõni neist arusaamatuks võib jääda. Eraldi mainimist väärivad ka karune, taplus, vammus, kabelimägi, sõja-keris – need pole ei neologismid ega arhaismid, aga mõjuvad siiski kuidagi uudsena. Kuigi, kui vaadata „Puust palitu” teemat, tundub, et nimetatud sõnu on kasutatud hoopis ootuspäraselt. Ilmselt tuleneb see mõningane uudsus lugeja väljarebimisest konkreetsest ja aktuaalsest tänasest ning ootuspärasus jällegi äratundmisega leppimisest.
Äratundmine ise on tegelikkuse jaoks kohutav. Kas on siis tõesti võimalik, et viis salmi saavad võrduda eestlase eluga? Näib, et on. Sarnases lihtsuses kirja pandud elusid kohtab ka mujal eesti kirjanduses. Proosa annab meile esmalt Mats Traadi „Harala elulood” või Juhan Liivi „Igapäevase loo”. Viimase puhul jääb lugejale võimalus võrrelda Punasoo Mari ja tolle puust palitus kabelimäele viidud poja lugu. Jällegi saab osaks äratundmine: inimese elu – see suur, see nimetu ja püha – on niivõrd igapäevane ja tavaline asi, et sellest kõlbabki ainult lihtsalt rääkida.
Hando Runnel on meenutustes öelnud, et Betti Alveri matusepäeval tuli tal meelde just seesama „Puust palitu”. Küllap meenus ta H. Runnelile ja küllap jääb paljudele meenuma oma laia üldistuse pärast. Inimene jääb ju alati sündima, elama ja surema. Iseasi on muidugi, kui palju peab inimene elama, enne kui ta surra võib. Kas noore mehe elu peab tingimata sõjas lõppema?
Kihas taplus, loitsid leegid,
suitsesid sõja-kerised,
mehepoeg vaarus keset välja,
vammused veidi verised.
Selles nii lihtsas ja traagilises loos jõuab luuletaja esitada ühes muuga sõja ebainimliku ja koletu olemuse ning ei ole vahest liiga vale kõrvutada meie Betti Alverit ja Erich Maria Remarque´i. Nad mõlemad viitavad oma loomingus sõja mõttetusele. Ja nagu näha kõnesolevast luuletusest, puhkab Alveril kadunud sugupõlv sessamas puust palitus.
Võrdluseks võiks tuua veel näiteid M. Traadi luuleloomingust, kus üheks ideeks taas inimlik kannatus ja elutraagika. „Piinlikud tunded”:
Vanad naised
räägivad loomasöödast ja luuvalust
igavalt päevast päeva
(...)
seda silmavad lapsed siis
kui heidavad peotäit mulda
kirstule
Otsest võrdlust annab siin surmamotiiv ning erinevusi otsides võiks küll öelda, et olukord on pisut teine kui B. Alveri luuletuses, kuid ühtviisi õnnetu saatus on mõlemal. Teenimatult kurb oli nii tolle noormehe kui tolle vana naise elu ning ühtviisi kirstu puhkama läksid nad mõlemad. Viimase näitena Traadilt veel „Lihtsa naise elu”, milles samuti üks mitte just pillerkaari meenutav elulugu. Võib-olla oli seesama lihtne naine pojukese memmeks? Võib-olla hoopis Punasoo Mari? Kõik on taandatav, aeg mängib ette sarnaseid süžeid, tegelaste nimed ja sünniajad muutuvad, kuid olemus jääb samaks. Professor Rein Veidemann viitas ühes oma loengus, et eesti kirjanduse puhul on enam-vähem selge: proosa küsib, luule vastab. On vist nii, et selle, mida proosa üritab öelda viiesajal leheküljel, võtab luule tihti kokku mõne reaga. Et on lapsepõlv, et on noorus, et on sõda, et on kirst ja kabelimägi, selle kõik on Betti Alver sulatanud kokku ning saanud pildi ühest saatusest. Epigraafilise lihtsusega sealjuures.
On millegipärast nii, et kurbusest on kergem kirjutada kui rõõmust. Traagika näib inimesele lähemal seisvat kui naer, aga millegipärast on ka nii, et kurbus tuleb justkui hiljem. Ei ole ju „Puust palitugi” otsast lõpuni traagiline, peab oskama näha ka neid hetki, kui kõik ümberringi polegi nii sõjalõhnaline. Vaatame kas või luuletuse esimesi värsse:
Päike paistis, kaste hiilgas,vidutas vihma veidike
Päike pidigi paistma, kaste pidigi hiilgama ja väike vihmasabin ei saanudki olemata olla, sest maailmas oli uus elu, kes titekleidis ema põlvedel mängis. Siis tuli rahutu noorus, msi pani sõitma laia laande maailma ja inimesi avastama. See kõik pole ometi traagika, see ongi see, milleks me oleme. Tõsi, kui palju on sarnaseid kurbi elulugusid, millest paljud lõppesid sõjaajal, kuid samas – kui palju ses sarnasuses on erilist. Igal inimesel on olnud aeg nooruse jaoks. Ja just see teebki inimesed eriliseks, et igaühel on oma lugu.
Ehk on see kõigi teiste kõrval samuti üks mõte, mida „Puust palitu” mõelda lubab. Ehk on see üks neist mõtetest, mida Betti Alvergi silmas pidas, kui ta aastakümneid tagasi selle luuletuse kirjutas. Võib-olla. Selge on aga see, et ilma kõnesoleva luuletuseta oleks (eesti) kirjandus märksa vaesem ning need pole lihstalt triviaalsed ja tühjad sõnad. Küllap saab sest igaüks aru, kes ennast seda luuletust taas lugemas leiab.
