Villem Grünthal-Ridala (1885-1942) oli pärit Muhumaalt, keskhariduse omandas ta Kuressaare gümnaasiumis nagu Johannes Aavikki, lisaks ühendas neid kirg eesti keelt rikkamaks ja kaunimaks muuta. Villem Grünthal-Ridala on eelkõige tuntud luuletajana, kuid erialalt oli ta keeleteadlane, kes propageeris keeleuuendust nii oma artiklite kui ka loomingu kaudu. Tema luulekogude lõppuon sageli lisatud sõnastik, mis aitab luuletusi paremini mõista.
Johannes Haavik on Villem-Grünthal-Ridala kohta öelnud: „Kuid õnneks eesti luulele ei ole Grünthal mitte ainult filoloog, kellel sõna etümoloogia ja tähenduse uurimine kõik oleks, vaid temas peitub selle kõrval suur unistaja, peen ja algupärane luuletaja. Temas on keeleteadlane ja luuletaja erandilkul viisil ühte sulanud.“
Ka Grünthal-Ridala püüdis eesti keelt täiendada soome keelest pärit sõnadega. Lähedased suhted meie keelesugulaste soomlaste kultuuri ja keelega said alguse juba üliõpilaspäevil Helsingis ja jätkusid hiljem Helsingi ülikoolis õppejõuna töötades.
Villem Grünthal-Ridala oli eriliselt kiindunud iidsesse rahvaloomingusse: ta püüdis korduvalt taaselustada regivärsilist rahvalaulu, tuntum näide selle kohta on eepos „Toomas ja Mai“, mis ei jää mahukuselt sugugi „Kalevipojale“alla. Ernst Enno on iseloomustanud Villem Grünthal-Ridala luulet järgmiselt: „Aga Villem Grünthal toob midagi uut. Merd pakub ta, laia, ääretut merd! Tema on saarlane. Ta toob meile oma pere, oma nõmmise saare kaunima ehte, Villem Grünthal on peen maalija.“
Küllap sai armastus mere vastu alguse juba varases lapsepõlves, mis möödus Kuivastus, Muhumaa mandripoolsel serval. Kirjaniku noorusaastad möödusid paepealsetel kadakastel heinamaadel, kivistel rannalagendikel, saatjaks tuuled ja merelindude kisa.
Villem Grünthal-Ridala luulet võib pidada impressionistlikuks:selles on palju pooltoone ja varjundeid, sujuvaid üleminekuid valgusest pimedusse, vaikusest helide juurde. Sageli kuhjab ta looduskirjeldustes lähedase tähendusega sõnu, millest mõned on tema enda loodud, teised pärit murretest. Lugeja ei saa nendest niisama lihtsalt üle libiseda, vaid peab igaühe juures pikemalt peatuma, mõttes sõna maitsma ja järele katsuma ning alles siis, kui ta selle põhjal on oma kujutlusvõimet rikastanud, loob ainulaadse looduspildi.
No comments:
Post a Comment