STENDHAL (1783-1842)

Prantsuse realismi varasemaid esindajaid Stendhal, kodanikunimega Marie Henri Beyle, sündis Grenoble`is jõuka advokaadi peres. Koolis torkas ta silma erakordsete matemaatiliste võimete ja kunstiandega. Valgustajate teostest innustust saanuna jagas ta kõik inimesed punasteks ja mustadeks, kusjuures punased olid patrioodid ja Napoleoni pooldajad. 17-aastaselt astus Beyle Napoleoni teenistusse ning osalemine keisri sõjakäikudel, aga ka arvukad reisid viisid teda läbi kogu Euroopa. Pärast Napoleoni langust 1814. aastal elas ta peamiselt Itaalias (määrati 1830. aasta Juuli-revolutsiooni järel Prantsuse konsuliks), ka kirjutamist alustas ta seal. Esimesel loomeperioodil olid tema põhižanriteks biograafia, essee ja reisikiri, muu hulgas kirjutas ta isiklikult läbielatud õnnetu armastusega seonduva essee ,,Armastusest" (1822). Nende tööde avaldamisel kasutas autor mitut eri varjunime, kuni tema lõplikuks pseudonüümiks jäi Stendhal. Kirjandusellu sekkus Stendhal romantikuna. Oma vaimukas essees ,,Racine ja Shakespeare" (1823) vastandas ta kuulsat inglise näitekirjanikku, keda nimetas romantikuks, prantsuse klassitsismi suurkujule Jean Racine`ile. Eriti vääris Stendhali arvates järgimist Shakespeare`i viis uurida elu ja ümbritsevat maailma. Ta rõhutas, et kunst peab näitama seda uut, mis on tulnud inimeste ellu, vaatama tulevikku, ütlema inimestele tõtt, mitte neid väljamõeldistega uinutama. Ehkki Stendhal määratles uut kunsti kui romantismi, kaitses ta sisuliselt realismi ideid. Pärast mõningaid romantilist laadi katsetusi jõudis ta realismini ka oma ilukirjanduslikes teostes. Tõeline tunnustus sai kirjanikukuulsusest unistanud Stendhali loomingule osaks siiski alles pärast autori surma. Isegi tema parimad psühholoogilised romaanid ,,Punane ja must" ja ,,Parma klooster" jäid esmailmumisel nimetamisväärse tähelepanuta. Need vastandusid romantiliste ilutsemisele ja fantaasiamängule, mida tolleaegne lugeja ootas. Stendhali peateose ,,Punane ja must"(1830) alapealkiri ,,XIX sajandi kroonika" ja moto ,,Tõtt, karmi tõtt"(Danton) avavad nii teose aine kui ka suunitluse - kujutada elu nii, nagu see on. Romaani süžee põhineb tõestisündinud lool: 1827. aastal toimus Grenoble`is kõmuline kohtuprotsess, milles süüdistati seminarihariduse saanud külanoormeest jõuka vabrikandi naisele lähenemisel ning tema tapmise katses. Noormees oli hiilinud kirikusse, kus vabrikandiproua parajasti palvetas, ja tulistanud teda selja tagant. Siis püüdis ta ka ennast maha lasta, kuid mõlemad jäid ellu. Kohus mõistis noormehele surmanuhtluse, mida too oli ka ise endale nõudnud. Kompositsiooni poolest on ,,Punane ja must" traditsiooniline - ühiskonnas ülespoole pürgiva noore plebei elu kronoloogia-, uuenduslikkuse tõi sellesse aga tegelaskujude realistlik psühholoogiline analüüs. Julien Sorel, väikelinna saeveskiomaniku poeg, unistab paremast elust. Ta on auahne, andekas, õpihimuline individualist, oma ideaaliks peab ta Napoleoni. Esimene samm noormehe unelmate täitumiste teel on koduõpetaja koht Verrieres`i linnapea de Renali juures. Juba 30. eluaasta künnise ületanud majaproua armub koduõpetajasse ja ka Julieni, kes oli esialgu mõelnud üksnes naise vallutamisele, haaravad armutunded. Karjääriredeli järgmiseks astmeks saab Pariisi aadliku de La Mole`i sekretärina tema tütre Mathilde`i armastuse võitmine. Julien on veel vaid sammukese kaugusel ihaldatud eesmärgist - abiellumisest ja husaariohvitseri staatusest-, kui proua de Renali pihiisa eestvõttel kirjutatud kiri paljastab ta. Tulvil segaseid tundeid, sõidab Julien Verrieres`i, läheb kirikusse ja tulistab seal palvetavat proua de Renali. Kuid naine jääb elama ja isegi Julieni tegu ei suuda purustada ta armastust noormehe vastu. Toimub rahvarohke kohtuprotsess, mida Julien mõjutab meelega enda kahjuks. Ta keeldub end alandamast ja arnu palumast, öeldes, et tapmiskatse oli ette kavatsetud ja ta on surmanuhtluse ära teeninud. Viibides surmamõistetute kongis, kui on hajunud kogu auahnus, mis oli juhtinud tema senist elu, julgeb Julien lõpuks olla ta ise: siiras ja tundlik noormees. Tema südames on veel vaid armastus proua de Renali vastu ning naise üürikestel külaskäikudel saab Julien kogeda täiuslikku õnne - niisugust, nagu ta polnud kunagi varem läbi elanud. Stendhal rõhutab, et inimese tähtsaim kirg on armastus, ning sellele tundele jääbki Julien kuni oma hukkamiseni truuks. Julieni karakteris võib täheldada paiguti lausa vastandlikke jooni: auahnus, kaval arvestus ja egoism ning ülevad taotlused, sünge umbusklikkus ja aval tundepuhtus, karm enesekontroll ja kirgede ohjeldamatus - kõik on ta olemuses segi paisatud ja kokku sulanud. Teose pealkiri näib sümboliseerivat ajastu värve - ,,punane" tähistab Julieni (ja teose autori) poliitilisi veendumusi, revolutsiooniideaale, ,,must" revolutsioonile järgnenud reaktsiooni-, kuid on ka teisi tõlgendusi:armastuse ja Julieni preestrikuue värvus, ruleti värvid, vere ja leina värvid... Stendhali armastus Itaalia ja itaallaste vastu leidis väljenduse mitmes essees. Eriti köitis kirjanikku itaalia renessanss. Ta kogus vanu käsikirju ja töötles neid novellideks, mis avaldati hiljem ühiselt ,, Itaalia kroonikate" (1855) nime all. Ühest niisugusest novellist kasvas välja Stendhali teine tähtteos, romaan ,,Parma klooster"(1839). See on lugu noormehe Frabrizio del Dongo saatusest Austria ikke alla heidetud Itaalias. Nagu Julien Sorel, kuulub ka Frabrizio Napoleoni vaimustatud austajate hulka, ta astub keisri sõjaväkke, elab üle lüüasaamise Waterloo lahingus ning pöördub siis Parmasse tagasi, olles kaotanud kõik illusionid ja tulevikulootused. Julien Sorelist eristab Fabriziot aristokraatlik päritolu, kuid mitte ainult - tal pole sellist tahtekindlust nagu Julienil. Stendhali stiil on täpne ja läbipaistev, kirjeldusi esineb vähe, olulist rõhutatakse detailide kaudu. Ta oskab siduda peenekoelist paatost vaoshoitud iroonia ja kaine kaalutlusega. ,,Ma tunnen ailnult ühte reeglilt," on kirjanik öelnud, ,,stiil ei saa kunagi olla liiga lihtne ja selge." Ühes kirjas Balzacile märgib ta: ,,Ma ei kuulu moodsa stiili imetlejate hulka, see ärritab mind nii, et muutun kannatamatuks. Juba aasta otsa korrutatakse mulle, et lugejat tuleb lõbustada maastiku või riietuse kirjeldustega. Sellised asjad on mind pannud juba teiste juures suurt igavust tundma." Stendhal püüdis kirjutada nii, et lugejale jääks meelde mõte, mitte sõnastus. Kirjanik on täitnud oma programmi - ,,analüüsinud inimsüdant"- ja lisaks maalinud karmi portree oma ajastust.

Anne Nahkur "Kirjandus realismist postmodernismini". Gümnaasiumiõpik. Tallinn: Koolibri.

HONORE DE BALZAC (1799-1850)

Viljakaim realismiautor, prantsuse kirjanduse suurkuju Honore Balzac oli sündinud Tours`is ning põlvnes talupojaseisusest (aadlipartikli de lisas ta hiljem ise). Õppinud kloostrikoolis ja mitmes erakoolis ning omandanud Pariisis juriidilise hariduse, oli ta juba üsna noorelt kindel oma kirjanikukutsumuses. Esialgu saatis tema kirjanduslikke katsetusi ebaedu, tal soovitati tegelda ükskõik millega, ainult mitte kirjandusega. Balzac valis siis oma žanriks õudusjutud, mida ta hiljem enda kirjutatuks ei tunnistanud, kuid mis tõid moekirjandusena veidi raha sisse. Noormees üritas tegelda ka kirjastamisäriga, sedagi ebaõnnestunult. Kõik need ettevõtmised andsid talle aga rohkesti mitmekesiseid kogemusi, mida ta sai hiljem oma loometöös kasutada. Balzac nägi, et ausalt rikastuda on niisama võimatu kui ausalt varastada; veendus, et kunst pole äri - kunstis ei saa petta ja tõelist kirjandust luuakse visa tööga. Vaimustatuna Walter Scotti ajalooromaanidest, pidas ta loomingus õigeks toetumist faktidele, kuid teda huvitas mineviku asemel oma kaasaeg. Esimese kirjandusliku edu tõi romaan ,,Šuaanid ehk Bretagne aastal 1799" (1829), milles kujutatakse kuningameelset mässu Bretagne`i provintsis. Mässuliste põhijõu moodustasid kirjaoskamatud talupojad, keda õhutasid keskvalitsuse vastu välja astuma kohalik aadelkond ja vaimulikud. Balzac uuris dokumente, käis korduvalt kohapeal tutvumas sealse rahva ja kommetega, kuulas mälestusi. Pärast ,,Šuaanide" ilmumust asus Balzac oma põhiteose juurde. Kavandatud hiigeltöö suurejoonelisus peegeldub juba selle koondpealkirjas -,,Inimlik komöödia". Plaanikohasest 140 romaanist jõudis ta 20 aasta jooksul valmis kirjutada 90 (tegelaste koguarvuga kuni 3000, sh 460 korduvat tegelast linnadest ja küladest, kõikidest seisustest ja inimtüüpidest). Suurteose eessõnas ütleb Balzac: ,,Minu teosel on oma geograafia, samuti nagu tal on oma genealoogia ja perekond, oma kohad ja asjad, oma tegelased ja faktid, oma vappideraamat, oma aadlikud ja kondlased, oma käsitöölised ja talupojad, oma poliitikud ja keigarid, oma armee ja lõpuks - oma maailm!" Kui Dante ,,Jumalik komöödia" juhib lugejat läbi põrgu ringide, siis Balzac näitab kaasaegset tegelikkust kui põrgut. ,,Inimlik komöödia" on tohutu uurimus Prantsuse ühiskonnast restauratsiooni (1815-1830) ja juulimonarhia (1830-1848) perioodil tagasivaadetega revolutsiooni ja Napoleoni keisririigi ajajärku. Kujutatakse kõigi ühiskonnakihtide elu, püütakse käsitleda võimalikult paljusid ühiskonnanähtusi. Teos jaguneb kolme ossa: ,,Kommete etüüdid", ,,Filosoofilised etüüdid", ,,Analüütilised etüüdid". ,,Kommete etüüdidesse", millel on omakorda 6 alajaotist (,,Stseenid eraelust", ,,Stseenid provintsielust", ,,Stseenid Pariisi elust" jt), kuulub enamik ,,Inimliku komöödia" kõige tuntumaid romaane. Loodud laia panoraami konkretiseerivad kõige mitmekesisemad ajastureaalid. Romaanide süžeeliini vahele on põimitud kangelaste varandusliku seisu ja huvide kirjeldusi, ilmekaid ja täpseid olustikudetaile (kombed ja tavad, maitseküsimused, moenarrused, teaduslikud avastused, börsioperatsioonid, panditehingud, maadega hangeldamine jne); uuritakse kiriku ja riigi suhteid ning seadusandlust; näidatakse lugejale suurilma salonge, liigkasuvõtjate ootetube, linnaurkaid ja maarahva hütte. ,,Inimliku komöödia“ tegelasteks on Pariisi pankurid, provintsitõusikud, ihnurid ja laostunud kaupmehed,rikkad ja vaesed, illusioonides pettunud keskealised ja vanurid ning karjäärihimulised noored. Balzaci meelest sõltub inimeste käitumine otseselt ajaloolistest tingimustest, antud kohast ja olukordadest. Ajastu suurimaks traagikaks pidas kirjanik raha absoluutset võimu, mis hävitab inimliku armastuse. Rahaahnusest kirjutas ta paremini kui ükski teine tema kaasaegne. Esimene Balzaci tõeliselt realistlik romaan ,,Eugenie Grandet“ (1833) kirjeldab just seda varanduseihalust selle ajaloolises ja olustikulises konkreetsuses. Peategelane on Eugenie` isa,jõukas tündersepp Felix Grandet, kelle suur varandus on muutnud ihnuriks. Tema pere elab poolnäljas ja alalises vaesuses. Eugenie kui isa antipood julgeb türannist isale küll vastu hakata, kuid alandavast olukorrast väljapääsu ei oska leida temagi. Eugenie`d innustab ennastohverdav armastus Charles`i, oma lellepoja vastu,kelle võlad ta pärast isa surma pärijana suuremeelselt kustutab,et mees saaks abielluda aadlineiuga. Suurteose võtmeromaani ,,Isa Goriot“ (1834) põhiprobleemideks on raha ja eetika. Tegevus toimub Pariisis, peamiselt proua Vauquer`pansionis, kus ristuvad paljude inimeste saatused ja leiavad aset varjatud draamad. Kirevat pansionielanike seltskonda hoiab koos vaesus. Kesksed tegelased on endine kaupmees Goriot, õigusteaduskonna üliõpilane Eugene de Rastignac ja sunnitöövanglast põgenenud Vautrin. Goriot`d hüütakse isaks, sest ta on vana mees ja tal on kaks tütart. Teda võrreldakse sageli Shakespeare`i kuningas Leariga, kes loobus oma võimust tütarde pärast. Goriot loobub samuti oma ettevõttest ja varandusest tütarde kasuks - kunagi oli ta vägagi edukas nuudlikaupmees ning saavutas suure rikkuse, ent piiritus armastuses tütarde vastu andis kõik käest. Ta elab nagu tütarde elu: kui nemad on õnnelikud ja rõõmsad, on seda ka Goriot; ta andestab neile kõik halva, mis nad on talle teinud. Ahned ja luksusjanulised tütred aga, saanud kätte isa varanduse ja jõudnud peenemasse seltskonda, põlgavad lihtsa päritoluga isa ning kasutavad teda üksnes ära. Kui isa Goriot lõpuks sureb, pole tal enam santiimigi ja matuse korraldab vaene üliõpilane Rastignac. Goriot` traagika lähtub uskumusest, et rahaga saab kõike; nii saab temast endast raha ohver. Algul keerleb romaanis kõik isa Goriot` ja tema perekonna ümber, kuid peagi hakkab selle kõrval jooksma ja sellega põimuma noore Rastignaci süželiin. Eugene de Rastignaci, vaesunud provintsiaadliku võsu pürgimused pakuvad näidet sellest, kuidas õigel ajal õiges kohas viibimine ja piisav nutikus võimaldasid luua vajalikke sidemid, eriti naistega, ja seekaudu kiiresti edu saavutada. Kui Goriot saab teada, et ta tütar Delphine ja Rastignac omavahel tihedalt suhtlevad, hakkab ta noormehe vastu ääretut austust tundma ja sõbruneb temaga. Rastignaci tegelaskuju areneb teose jooksul: alguses on ta tavaline üliõpilane, siis aga saab tema põhimõtteks karjäär. Mida rohkem teda nähakse koos Delphine`iga, suurpankur Nucingeni abikaasaga, seda enam hakkab eliitseltskond teda hindama. Isa Goriot`viimastel elupäevadel, kui Rastiignac on seltskonda, eriti Goriot` tütarde silmakirjalikkuse ja hingelise madaluse lähedaseks tunnistajaks, kammitsevad teda veel üllad põhimõtted, ent pärast Goriot` surma asub ta otsustavalt võitlusse. Neid võitlusi võime jälgida veel mitmes romaanis: ,,Kaotatud illusioonid“, ,,Kurtisaanide hiilgus ja viletsus“ jt. Rastignacist saab rikas ja võimukas minister, Prantsusmaa kõrgaadli liige. ,,Isa Goriot“ kolmas oluline tegelane Vautrin jätab esialgu õige salapärase mulje. ,,Kõiketeadja“ või ,,üliinimesena“ elab ta oma erilises illusioonideta mõttemaailmas ning Rastignacile on ta isegi vastumeelne. Kuid hiljem saab noormees aru, et Vautrin jagab talle õpetusi ja praktilisi kogemusi niisuguses vaimus: pole olemas printsiipe ega seadusi, on vaid sündmused ja olud ning kõrgem, ülem inimene kohaneb sündmuste ja oludega, et neid juhtida. Balzaci loomingus on tähtsal kohal detailide tõepärased kirjeldused, millega kirjanik tahab rõhutada esiteks seda, et tema romaanid pärinevad otse elust, ja teiseks tuua välja esemete kui selle maailma iseloomulike tunnusmärkide rolli: tegemist pole kaugeltki vaid eluta asjadega, vaid esemetes väljenduvad inimeste suhted, ühiskondlik seisund, iseloom ja kombed. Romaani ,,Isa Goriot“ alguses kirjeldatakse üksikasjalikult Vauquer` pansionihoone fassaadi ja interjööri. Balzac avas kirjanduse uksed kaasajale, mille kujutamist klassitsism ega romantism ei pidanud ,,suure kirjanduse“ vääriliseks, ta tõi kirjandusse ajaloo mõistmise, kriitilise ja uuriva vaimu. Kirjutades seisis tal silme ees lugeja, kes jagas temaga sedasama maailma, sedasama inimesetundmist, neidsamu põhjuslikke seoseid. Balzaci matusel peetud kõnes nimetas Hugo teda üheks paremaks valitute hulgas. ,,Kõik tema teosed moodustavad ühe raamatu, milles elab, liigub ja tegutseb see hirmuäratav ja ühtaegu reaalne maailm, meie kaasaeg."

Anne Nahkur "Kirjandus realismist postmodernismini". Gümnaasiumiõpik. Tallinn: Koolibri.