Viljakaim realismiautor, prantsuse kirjanduse suurkuju Honore Balzac oli sündinud Tours`is ning põlvnes talupojaseisusest (aadlipartikli de lisas ta hiljem ise). Õppinud kloostrikoolis ja mitmes erakoolis ning omandanud Pariisis juriidilise hariduse, oli ta juba üsna noorelt kindel oma kirjanikukutsumuses. Esialgu saatis tema kirjanduslikke katsetusi ebaedu, tal soovitati tegelda ükskõik millega, ainult mitte kirjandusega. Balzac valis siis oma žanriks õudusjutud, mida ta hiljem enda kirjutatuks ei tunnistanud, kuid mis tõid moekirjandusena veidi raha sisse. Noormees üritas tegelda ka kirjastamisäriga, sedagi ebaõnnestunult. Kõik need ettevõtmised andsid talle aga rohkesti mitmekesiseid kogemusi, mida ta sai hiljem oma loometöös kasutada. Balzac nägi, et ausalt rikastuda on niisama võimatu kui ausalt varastada; veendus, et kunst pole äri - kunstis ei saa petta ja tõelist kirjandust luuakse visa tööga. Vaimustatuna Walter Scotti ajalooromaanidest, pidas ta loomingus õigeks toetumist faktidele, kuid teda huvitas mineviku asemel oma kaasaeg. Esimese kirjandusliku edu tõi romaan ,,Šuaanid ehk Bretagne aastal 1799" (1829), milles kujutatakse kuningameelset mässu Bretagne`i provintsis. Mässuliste põhijõu moodustasid kirjaoskamatud talupojad, keda õhutasid keskvalitsuse vastu välja astuma kohalik aadelkond ja vaimulikud. Balzac uuris dokumente, käis korduvalt kohapeal tutvumas sealse rahva ja kommetega, kuulas mälestusi. Pärast ,,Šuaanide" ilmumust asus Balzac oma põhiteose juurde. Kavandatud hiigeltöö suurejoonelisus peegeldub juba selle koondpealkirjas -,,Inimlik komöödia". Plaanikohasest 140 romaanist jõudis ta 20 aasta jooksul valmis kirjutada 90 (tegelaste koguarvuga kuni 3000, sh 460 korduvat tegelast linnadest ja küladest, kõikidest seisustest ja inimtüüpidest). Suurteose eessõnas ütleb Balzac: ,,Minu teosel on oma geograafia, samuti nagu tal on oma genealoogia ja perekond, oma kohad ja asjad, oma tegelased ja faktid, oma vappideraamat, oma aadlikud ja kondlased, oma käsitöölised ja talupojad, oma poliitikud ja keigarid, oma armee ja lõpuks - oma maailm!" Kui Dante ,,Jumalik komöödia" juhib lugejat läbi põrgu ringide, siis Balzac näitab kaasaegset tegelikkust kui põrgut. ,,Inimlik komöödia" on tohutu uurimus Prantsuse ühiskonnast restauratsiooni (1815-1830) ja juulimonarhia (1830-1848) perioodil tagasivaadetega revolutsiooni ja Napoleoni keisririigi ajajärku. Kujutatakse kõigi ühiskonnakihtide elu, püütakse käsitleda võimalikult paljusid ühiskonnanähtusi. Teos jaguneb kolme ossa: ,,Kommete etüüdid", ,,Filosoofilised etüüdid", ,,Analüütilised etüüdid". ,,Kommete etüüdidesse", millel on omakorda 6 alajaotist (,,Stseenid eraelust", ,,Stseenid provintsielust", ,,Stseenid Pariisi elust" jt), kuulub enamik ,,Inimliku komöödia" kõige tuntumaid romaane. Loodud laia panoraami konkretiseerivad kõige mitmekesisemad ajastureaalid. Romaanide süžeeliini vahele on põimitud kangelaste varandusliku seisu ja huvide kirjeldusi, ilmekaid ja täpseid olustikudetaile (kombed ja tavad, maitseküsimused, moenarrused, teaduslikud avastused, börsioperatsioonid, panditehingud, maadega hangeldamine jne); uuritakse kiriku ja riigi suhteid ning seadusandlust; näidatakse lugejale suurilma salonge, liigkasuvõtjate ootetube, linnaurkaid ja maarahva hütte. ,,Inimliku komöödia“ tegelasteks on Pariisi pankurid, provintsitõusikud, ihnurid ja laostunud kaupmehed,rikkad ja vaesed, illusioonides pettunud keskealised ja vanurid ning karjäärihimulised noored. Balzaci meelest sõltub inimeste käitumine otseselt ajaloolistest tingimustest, antud kohast ja olukordadest. Ajastu suurimaks traagikaks pidas kirjanik raha absoluutset võimu, mis hävitab inimliku armastuse. Rahaahnusest kirjutas ta paremini kui ükski teine tema kaasaegne. Esimene Balzaci tõeliselt realistlik romaan ,,Eugenie Grandet“ (1833) kirjeldab just seda varanduseihalust selle ajaloolises ja olustikulises konkreetsuses. Peategelane on Eugenie` isa,jõukas tündersepp Felix Grandet, kelle suur varandus on muutnud ihnuriks. Tema pere elab poolnäljas ja alalises vaesuses. Eugenie kui isa antipood julgeb türannist isale küll vastu hakata, kuid alandavast olukorrast väljapääsu ei oska leida temagi. Eugenie`d innustab ennastohverdav armastus Charles`i, oma lellepoja vastu,kelle võlad ta pärast isa surma pärijana suuremeelselt kustutab,et mees saaks abielluda aadlineiuga. Suurteose võtmeromaani ,,Isa Goriot“ (1834) põhiprobleemideks on raha ja eetika. Tegevus toimub Pariisis, peamiselt proua Vauquer`pansionis, kus ristuvad paljude inimeste saatused ja leiavad aset varjatud draamad. Kirevat pansionielanike seltskonda hoiab koos vaesus. Kesksed tegelased on endine kaupmees Goriot, õigusteaduskonna üliõpilane Eugene de Rastignac ja sunnitöövanglast põgenenud Vautrin. Goriot`d hüütakse isaks, sest ta on vana mees ja tal on kaks tütart. Teda võrreldakse sageli Shakespeare`i kuningas Leariga, kes loobus oma võimust tütarde pärast. Goriot loobub samuti oma ettevõttest ja varandusest tütarde kasuks - kunagi oli ta vägagi edukas nuudlikaupmees ning saavutas suure rikkuse, ent piiritus armastuses tütarde vastu andis kõik käest. Ta elab nagu tütarde elu: kui nemad on õnnelikud ja rõõmsad, on seda ka Goriot; ta andestab neile kõik halva, mis nad on talle teinud. Ahned ja luksusjanulised tütred aga, saanud kätte isa varanduse ja jõudnud peenemasse seltskonda, põlgavad lihtsa päritoluga isa ning kasutavad teda üksnes ära. Kui isa Goriot lõpuks sureb, pole tal enam santiimigi ja matuse korraldab vaene üliõpilane Rastignac. Goriot` traagika lähtub uskumusest, et rahaga saab kõike; nii saab temast endast raha ohver. Algul keerleb romaanis kõik isa Goriot` ja tema perekonna ümber, kuid peagi hakkab selle kõrval jooksma ja sellega põimuma noore Rastignaci süželiin. Eugene de Rastignaci, vaesunud provintsiaadliku võsu pürgimused pakuvad näidet sellest, kuidas õigel ajal õiges kohas viibimine ja piisav nutikus võimaldasid luua vajalikke sidemid, eriti naistega, ja seekaudu kiiresti edu saavutada. Kui Goriot saab teada, et ta tütar Delphine ja Rastignac omavahel tihedalt suhtlevad, hakkab ta noormehe vastu ääretut austust tundma ja sõbruneb temaga. Rastignaci tegelaskuju areneb teose jooksul: alguses on ta tavaline üliõpilane, siis aga saab tema põhimõtteks karjäär. Mida rohkem teda nähakse koos Delphine`iga, suurpankur Nucingeni abikaasaga, seda enam hakkab eliitseltskond teda hindama. Isa Goriot`viimastel elupäevadel, kui Rastiignac on seltskonda, eriti Goriot` tütarde silmakirjalikkuse ja hingelise madaluse lähedaseks tunnistajaks, kammitsevad teda veel üllad põhimõtted, ent pärast Goriot` surma asub ta otsustavalt võitlusse. Neid võitlusi võime jälgida veel mitmes romaanis: ,,Kaotatud illusioonid“, ,,Kurtisaanide hiilgus ja viletsus“ jt. Rastignacist saab rikas ja võimukas minister, Prantsusmaa kõrgaadli liige. ,,Isa Goriot“ kolmas oluline tegelane Vautrin jätab esialgu õige salapärase mulje. ,,Kõiketeadja“ või ,,üliinimesena“ elab ta oma erilises illusioonideta mõttemaailmas ning Rastignacile on ta isegi vastumeelne. Kuid hiljem saab noormees aru, et Vautrin jagab talle õpetusi ja praktilisi kogemusi niisuguses vaimus: pole olemas printsiipe ega seadusi, on vaid sündmused ja olud ning kõrgem, ülem inimene kohaneb sündmuste ja oludega, et neid juhtida. Balzaci loomingus on tähtsal kohal detailide tõepärased kirjeldused, millega kirjanik tahab rõhutada esiteks seda, et tema romaanid pärinevad otse elust, ja teiseks tuua välja esemete kui selle maailma iseloomulike tunnusmärkide rolli: tegemist pole kaugeltki vaid eluta asjadega, vaid esemetes väljenduvad inimeste suhted, ühiskondlik seisund, iseloom ja kombed. Romaani ,,Isa Goriot“ alguses kirjeldatakse üksikasjalikult Vauquer` pansionihoone fassaadi ja interjööri. Balzac avas kirjanduse uksed kaasajale, mille kujutamist klassitsism ega romantism ei pidanud ,,suure kirjanduse“ vääriliseks, ta tõi kirjandusse ajaloo mõistmise, kriitilise ja uuriva vaimu. Kirjutades seisis tal silme ees lugeja, kes jagas temaga sedasama maailma, sedasama inimesetundmist, neidsamu põhjuslikke seoseid. Balzaci matusel peetud kõnes nimetas Hugo teda üheks paremaks valitute hulgas. ,,Kõik tema teosed moodustavad ühe raamatu, milles elab, liigub ja tegutseb see hirmuäratav ja ühtaegu reaalne maailm, meie kaasaeg."
Anne Nahkur "Kirjandus realismist postmodernismini". Gümnaasiumiõpik. Tallinn: Koolibri.
No comments:
Post a Comment