Prantsuse realismi varasemaid esindajaid Stendhal, kodanikunimega Marie Henri Beyle, sündis Grenoble`is jõuka advokaadi peres. Koolis torkas ta silma erakordsete matemaatiliste võimete ja kunstiandega. Valgustajate teostest innustust saanuna jagas ta kõik inimesed punasteks ja mustadeks, kusjuures punased olid patrioodid ja Napoleoni pooldajad. 17-aastaselt astus Beyle Napoleoni teenistusse ning osalemine keisri sõjakäikudel, aga ka arvukad reisid viisid teda läbi kogu Euroopa. Pärast Napoleoni langust 1814. aastal elas ta peamiselt Itaalias (määrati 1830. aasta Juuli-revolutsiooni järel Prantsuse konsuliks), ka kirjutamist alustas ta seal. Esimesel loomeperioodil olid tema põhižanriteks biograafia, essee ja reisikiri, muu hulgas kirjutas ta isiklikult läbielatud õnnetu armastusega seonduva essee ,,Armastusest" (1822). Nende tööde avaldamisel kasutas autor mitut eri varjunime, kuni tema lõplikuks pseudonüümiks jäi Stendhal. Kirjandusellu sekkus Stendhal romantikuna. Oma vaimukas essees ,,Racine ja Shakespeare" (1823) vastandas ta kuulsat inglise näitekirjanikku, keda nimetas romantikuks, prantsuse klassitsismi suurkujule Jean Racine`ile. Eriti vääris Stendhali arvates järgimist Shakespeare`i viis uurida elu ja ümbritsevat maailma. Ta rõhutas, et kunst peab näitama seda uut, mis on tulnud inimeste ellu, vaatama tulevikku, ütlema inimestele tõtt, mitte neid väljamõeldistega uinutama. Ehkki Stendhal määratles uut kunsti kui romantismi, kaitses ta sisuliselt realismi ideid. Pärast mõningaid romantilist laadi katsetusi jõudis ta realismini ka oma ilukirjanduslikes teostes. Tõeline tunnustus sai kirjanikukuulsusest unistanud Stendhali loomingule osaks siiski alles pärast autori surma. Isegi tema parimad psühholoogilised romaanid ,,Punane ja must" ja ,,Parma klooster" jäid esmailmumisel nimetamisväärse tähelepanuta. Need vastandusid romantiliste ilutsemisele ja fantaasiamängule, mida tolleaegne lugeja ootas. Stendhali peateose ,,Punane ja must"(1830) alapealkiri ,,XIX sajandi kroonika" ja moto ,,Tõtt, karmi tõtt"(Danton) avavad nii teose aine kui ka suunitluse - kujutada elu nii, nagu see on. Romaani süžee põhineb tõestisündinud lool: 1827. aastal toimus Grenoble`is kõmuline kohtuprotsess, milles süüdistati seminarihariduse saanud külanoormeest jõuka vabrikandi naisele lähenemisel ning tema tapmise katses. Noormees oli hiilinud kirikusse, kus vabrikandiproua parajasti palvetas, ja tulistanud teda selja tagant. Siis püüdis ta ka ennast maha lasta, kuid mõlemad jäid ellu. Kohus mõistis noormehele surmanuhtluse, mida too oli ka ise endale nõudnud. Kompositsiooni poolest on ,,Punane ja must" traditsiooniline - ühiskonnas ülespoole pürgiva noore plebei elu kronoloogia-, uuenduslikkuse tõi sellesse aga tegelaskujude realistlik psühholoogiline analüüs. Julien Sorel, väikelinna saeveskiomaniku poeg, unistab paremast elust. Ta on auahne, andekas, õpihimuline individualist, oma ideaaliks peab ta Napoleoni. Esimene samm noormehe unelmate täitumiste teel on koduõpetaja koht Verrieres`i linnapea de Renali juures. Juba 30. eluaasta künnise ületanud majaproua armub koduõpetajasse ja ka Julieni, kes oli esialgu mõelnud üksnes naise vallutamisele, haaravad armutunded. Karjääriredeli järgmiseks astmeks saab Pariisi aadliku de La Mole`i sekretärina tema tütre Mathilde`i armastuse võitmine. Julien on veel vaid sammukese kaugusel ihaldatud eesmärgist - abiellumisest ja husaariohvitseri staatusest-, kui proua de Renali pihiisa eestvõttel kirjutatud kiri paljastab ta. Tulvil segaseid tundeid, sõidab Julien Verrieres`i, läheb kirikusse ja tulistab seal palvetavat proua de Renali. Kuid naine jääb elama ja isegi Julieni tegu ei suuda purustada ta armastust noormehe vastu. Toimub rahvarohke kohtuprotsess, mida Julien mõjutab meelega enda kahjuks. Ta keeldub end alandamast ja arnu palumast, öeldes, et tapmiskatse oli ette kavatsetud ja ta on surmanuhtluse ära teeninud. Viibides surmamõistetute kongis, kui on hajunud kogu auahnus, mis oli juhtinud tema senist elu, julgeb Julien lõpuks olla ta ise: siiras ja tundlik noormees. Tema südames on veel vaid armastus proua de Renali vastu ning naise üürikestel külaskäikudel saab Julien kogeda täiuslikku õnne - niisugust, nagu ta polnud kunagi varem läbi elanud. Stendhal rõhutab, et inimese tähtsaim kirg on armastus, ning sellele tundele jääbki Julien kuni oma hukkamiseni truuks. Julieni karakteris võib täheldada paiguti lausa vastandlikke jooni: auahnus, kaval arvestus ja egoism ning ülevad taotlused, sünge umbusklikkus ja aval tundepuhtus, karm enesekontroll ja kirgede ohjeldamatus - kõik on ta olemuses segi paisatud ja kokku sulanud. Teose pealkiri näib sümboliseerivat ajastu värve - ,,punane" tähistab Julieni (ja teose autori) poliitilisi veendumusi, revolutsiooniideaale, ,,must" revolutsioonile järgnenud reaktsiooni-, kuid on ka teisi tõlgendusi:armastuse ja Julieni preestrikuue värvus, ruleti värvid, vere ja leina värvid... Stendhali armastus Itaalia ja itaallaste vastu leidis väljenduse mitmes essees. Eriti köitis kirjanikku itaalia renessanss. Ta kogus vanu käsikirju ja töötles neid novellideks, mis avaldati hiljem ühiselt ,, Itaalia kroonikate" (1855) nime all. Ühest niisugusest novellist kasvas välja Stendhali teine tähtteos, romaan ,,Parma klooster"(1839). See on lugu noormehe Frabrizio del Dongo saatusest Austria ikke alla heidetud Itaalias. Nagu Julien Sorel, kuulub ka Frabrizio Napoleoni vaimustatud austajate hulka, ta astub keisri sõjaväkke, elab üle lüüasaamise Waterloo lahingus ning pöördub siis Parmasse tagasi, olles kaotanud kõik illusionid ja tulevikulootused. Julien Sorelist eristab Fabriziot aristokraatlik päritolu, kuid mitte ainult - tal pole sellist tahtekindlust nagu Julienil. Stendhali stiil on täpne ja läbipaistev, kirjeldusi esineb vähe, olulist rõhutatakse detailide kaudu. Ta oskab siduda peenekoelist paatost vaoshoitud iroonia ja kaine kaalutlusega. ,,Ma tunnen ailnult ühte reeglilt," on kirjanik öelnud, ,,stiil ei saa kunagi olla liiga lihtne ja selge." Ühes kirjas Balzacile märgib ta: ,,Ma ei kuulu moodsa stiili imetlejate hulka, see ärritab mind nii, et muutun kannatamatuks. Juba aasta otsa korrutatakse mulle, et lugejat tuleb lõbustada maastiku või riietuse kirjeldustega. Sellised asjad on mind pannud juba teiste juures suurt igavust tundma." Stendhal püüdis kirjutada nii, et lugejale jääks meelde mõte, mitte sõnastus. Kirjanik on täitnud oma programmi - ,,analüüsinud inimsüdant"- ja lisaks maalinud karmi portree oma ajastust.
Anne Nahkur "Kirjandus realismist postmodernismini". Gümnaasiumiõpik. Tallinn: Koolibri.
No comments:
Post a Comment