See vaimustusrikas ärkamisaeg
Rahvusliku liikumise aega on nimetatud ka ärkamisajaks. Seda perioodi, 19. sajandi kolmandat veerandit, iseloomustavad eelkõige mitmed ettevõtmised haridus- ja kultuurivallas.
Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.
Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlastest ei saanud mitte ainult innukad lehelugejad, vaid ka aktiivsed kirjasaatjad, st ühiskondlikus elus osalejad. Ilma Perno Postimehe, Eesti Postimehe ja Sakalata poleks olnud mõeldavad ärkamisaegne kultuuriline tegevus ega ka rahvusliku liikumise levimine üle kogu maa. J. V. Jannsenit, kes andis välja nii Perno kui ka Eesti Postimeest, hakkas rahvas tema tegevuse tõttu austavalt Postipapaks hüüdma. Ajakirjandus aitas eestlastel ka üksteist n-ö üles leida, st teistest Eestimaa paikadest sarnase mõtteviisiga inimesi avastada.
Eesti soost autoriteetide esilekerkimine innustas inimesi looma seltse ja ühendusi. Vanimad seltsid olid nn laulu- ja mänguseltsid, kus tegutsesid laulu- ja pasunakoorid (1865. a asutatud Vanemuine Tartus ja Estonia Tallinnas). Jannseni ja Vanemuise seltsi eestvõttel toimus Tartus I üldlaulupidu (1869), mis kujunes ärkamisaja kõrgpunktiks.
1870. aastatel asutati mitu kultuuriga seotud seltsi (nt Eesti Aleksandrikooli Komitee 1870, Eesti Kirjameeste Selts 1872), samuti põllumeeste ja tuletõrjeseltse. Eesti Aleksandrikoolist pidi saama esimene eestikeelne keskkool. Kirjameeste Seltsi ülesandeks oli eesti keele ja kirjanduse arendamine ning rahvaluule kogumine. Ärkamisaegse seltsiliikumise tähtsus seisnes eeskätt rahvuslike ülesannete levitamises.
Rahvuslikul ärkamisajal mõisteti, kuivõrd oluline on rahva haridus. Paljud tolleaegsed ettevõtmised saidki võimalikuks tänu rahva lugemis- ja kirjutamisoskusele. Suurt rolli etendasid maaharitlased – kooliõpetajad. Nende hooleks olid raamatukogud ja ajalehtede levitamine, nemad asutasid nooditundjatena koore ja orkestreid. Enamasti olid nad ise ka agarad koorilauljad ning ajalehtede kirjasaatjad.
Ärkamisaeg on rahvusliku eneseteadvuse kujunemise aeg. Nimetust „eestlane“ olid seni kasutanud peamiselt teadlased ja estofiilid (eestlased ise nimetasid ennast maarahvaks). Rahvusliku liikumise aastatel muutus aga „eestlane“ üldiseks. Sellelegi andis tõuke Johann Voldemar Jannsen, pöördudes oma ajalehe Perno Postimees (1857) avanumbris lugejate poole sõnadega „Terre, armas Eesti rahvas!“
Ärkamisaja põhimõtted ja rahvuse tähenduse sõnastasid 1860. aastail eeskätt Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson. Hurt pidas oluliseks rahva ajaloo säilitamist, nimetades rahvaluulet kõige väärtuslikumaks ajalooallikaks. Väga oluline oli Hurda arvates eestlastele tagasi anda nende rahvuslik uhkus. Jakobson pidas eesti rahvuse elujõu aluseks head haridust, korrastatud majandust ning inimeste võrdsust seaduste ees.
Rahvusliku liikumise püüdlused ja meeleolud väljendusid ka kirjanduses. 19. sajandi esimesel poolel oli ülekaalus tõlkekirjandus. Tõlkimise ja mugandamise võimalust kasutas enamik tolleaegseid kirjanikke, kaasa arvatud Kreutzwald ja Koidula. Eeskuju võeti peamiselt saksa valgustusajastu autoritelt. Kuna 19. sajandi haritlased olid õppinud saksa õppekeelega koolides, oli selline valik ka mõistetav.
19. sajandi II poolel suurenes algupärandite osa. Uus aeg vajas uut kirjandust ning lugejate eelistusedki olid muutunud. Näiteks Kreutzwald, kes kritiseeris halbu tõlkeid ja mugandusi, soovitas otsida jutuainest hoopis „oma külatänavast“. Rahvusromantilise kirjanduse silmapaistvamad saavutused on eepos „Kalevipoeg“ (1862) ning Lydia Koidula isamaaluule.
1871. aastal tekkisid vastuolud ärkamisaja liidrite Jannseni ja Jakobsoni vahel. Esimene püüdis olla baltisakslastele meele järgi, teise arvates pidi aga Eesti arengule olema kasu Vene tsaari Aleksander II toetusest. Kuna Jakobson ei saanud enam oma kirjutisi Eesti Postimehe veergudel avaldada, asutas ta 1878. a ajalehe Sakala. Sakalast sai rahvusliku liikumise kõige radikaalsem väljaanne, mis ründas nii baltlust kui ka kirikutegelasi. Jakob Hurt, n-ö kolmanda suuna esindaja, pidas poliitikast olulisemaks rahva vaimset, kultuurilist ja eetilist arengut.
1880. aastatel tabasid rahvuslikku liikumist venestusreformid, mis ohustasid ärkamisaja saavutusi: üks eestlaste püüete sümboleid Aleksandrikool avati venekeelse koolina. Mart Laar kirjutab järgmist: „Lõhenemisest ja tagasilöökidest hoolimata muutis rahvuslik liikumine Eestit kahekümne aastaga väga palju. Kuigi 1880ndate esimesel poolel tabas rahvuslikku liikumist mõõn, mida süvendas venestuse pealetung, ei kadunud saavutused kuhugi. Maarahvast, kes ei osanud ennast kindlalt määratleda, oli saanud Euroopa rahvus. Rahvuslik ärkamine oli haaranud järjest suuremaid rahvahulki, muutudes massiliseks. [---] Rahvusliku liikumise areng viis iseseisva Eesti riigi loomiseni 20. sajandil.“
Materjali:
Priit Ratassepp, Kirsi Rannaste, Karl Martin Sinijärv „Labürint III“. Kirjanduse õpik 9. klassile. Avita 2008.
Loodi omakeelne õppekirjandus, võeti kasutusele ühtne kirjakeel, tekkis eestikeelne kirjasõna, asutati laulu- ja mänguseltse, hakati koguma rahvaluulet ja pandi alus rahvuslikule teatrile ning ajakirjandusele.
Eestikeelse ajakirjanduse teket tuleb eriti oluliseks pidada, sest eestlastest ei saanud mitte ainult innukad lehelugejad, vaid ka aktiivsed kirjasaatjad, st ühiskondlikus elus osalejad. Ilma Perno Postimehe, Eesti Postimehe ja Sakalata poleks olnud mõeldavad ärkamisaegne kultuuriline tegevus ega ka rahvusliku liikumise levimine üle kogu maa. J. V. Jannsenit, kes andis välja nii Perno kui ka Eesti Postimeest, hakkas rahvas tema tegevuse tõttu austavalt Postipapaks hüüdma. Ajakirjandus aitas eestlastel ka üksteist n-ö üles leida, st teistest Eestimaa paikadest sarnase mõtteviisiga inimesi avastada.
Eesti soost autoriteetide esilekerkimine innustas inimesi looma seltse ja ühendusi. Vanimad seltsid olid nn laulu- ja mänguseltsid, kus tegutsesid laulu- ja pasunakoorid (1865. a asutatud Vanemuine Tartus ja Estonia Tallinnas). Jannseni ja Vanemuise seltsi eestvõttel toimus Tartus I üldlaulupidu (1869), mis kujunes ärkamisaja kõrgpunktiks.
1870. aastatel asutati mitu kultuuriga seotud seltsi (nt Eesti Aleksandrikooli Komitee 1870, Eesti Kirjameeste Selts 1872), samuti põllumeeste ja tuletõrjeseltse. Eesti Aleksandrikoolist pidi saama esimene eestikeelne keskkool. Kirjameeste Seltsi ülesandeks oli eesti keele ja kirjanduse arendamine ning rahvaluule kogumine. Ärkamisaegse seltsiliikumise tähtsus seisnes eeskätt rahvuslike ülesannete levitamises.
Rahvuslikul ärkamisajal mõisteti, kuivõrd oluline on rahva haridus. Paljud tolleaegsed ettevõtmised saidki võimalikuks tänu rahva lugemis- ja kirjutamisoskusele. Suurt rolli etendasid maaharitlased – kooliõpetajad. Nende hooleks olid raamatukogud ja ajalehtede levitamine, nemad asutasid nooditundjatena koore ja orkestreid. Enamasti olid nad ise ka agarad koorilauljad ning ajalehtede kirjasaatjad.
Ärkamisaeg on rahvusliku eneseteadvuse kujunemise aeg. Nimetust „eestlane“ olid seni kasutanud peamiselt teadlased ja estofiilid (eestlased ise nimetasid ennast maarahvaks). Rahvusliku liikumise aastatel muutus aga „eestlane“ üldiseks. Sellelegi andis tõuke Johann Voldemar Jannsen, pöördudes oma ajalehe Perno Postimees (1857) avanumbris lugejate poole sõnadega „Terre, armas Eesti rahvas!“
Ärkamisaja põhimõtted ja rahvuse tähenduse sõnastasid 1860. aastail eeskätt Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson. Hurt pidas oluliseks rahva ajaloo säilitamist, nimetades rahvaluulet kõige väärtuslikumaks ajalooallikaks. Väga oluline oli Hurda arvates eestlastele tagasi anda nende rahvuslik uhkus. Jakobson pidas eesti rahvuse elujõu aluseks head haridust, korrastatud majandust ning inimeste võrdsust seaduste ees.
Rahvusliku liikumise püüdlused ja meeleolud väljendusid ka kirjanduses. 19. sajandi esimesel poolel oli ülekaalus tõlkekirjandus. Tõlkimise ja mugandamise võimalust kasutas enamik tolleaegseid kirjanikke, kaasa arvatud Kreutzwald ja Koidula. Eeskuju võeti peamiselt saksa valgustusajastu autoritelt. Kuna 19. sajandi haritlased olid õppinud saksa õppekeelega koolides, oli selline valik ka mõistetav.
19. sajandi II poolel suurenes algupärandite osa. Uus aeg vajas uut kirjandust ning lugejate eelistusedki olid muutunud. Näiteks Kreutzwald, kes kritiseeris halbu tõlkeid ja mugandusi, soovitas otsida jutuainest hoopis „oma külatänavast“. Rahvusromantilise kirjanduse silmapaistvamad saavutused on eepos „Kalevipoeg“ (1862) ning Lydia Koidula isamaaluule.
1871. aastal tekkisid vastuolud ärkamisaja liidrite Jannseni ja Jakobsoni vahel. Esimene püüdis olla baltisakslastele meele järgi, teise arvates pidi aga Eesti arengule olema kasu Vene tsaari Aleksander II toetusest. Kuna Jakobson ei saanud enam oma kirjutisi Eesti Postimehe veergudel avaldada, asutas ta 1878. a ajalehe Sakala. Sakalast sai rahvusliku liikumise kõige radikaalsem väljaanne, mis ründas nii baltlust kui ka kirikutegelasi. Jakob Hurt, n-ö kolmanda suuna esindaja, pidas poliitikast olulisemaks rahva vaimset, kultuurilist ja eetilist arengut.
1880. aastatel tabasid rahvuslikku liikumist venestusreformid, mis ohustasid ärkamisaja saavutusi: üks eestlaste püüete sümboleid Aleksandrikool avati venekeelse koolina. Mart Laar kirjutab järgmist: „Lõhenemisest ja tagasilöökidest hoolimata muutis rahvuslik liikumine Eestit kahekümne aastaga väga palju. Kuigi 1880ndate esimesel poolel tabas rahvuslikku liikumist mõõn, mida süvendas venestuse pealetung, ei kadunud saavutused kuhugi. Maarahvast, kes ei osanud ennast kindlalt määratleda, oli saanud Euroopa rahvus. Rahvuslik ärkamine oli haaranud järjest suuremaid rahvahulki, muutudes massiliseks. [---] Rahvusliku liikumise areng viis iseseisva Eesti riigi loomiseni 20. sajandil.“
Materjali:
Priit Ratassepp, Kirsi Rannaste, Karl Martin Sinijärv „Labürint III“. Kirjanduse õpik 9. klassile. Avita 2008.
No comments:
Post a Comment